Mait Kõiv: Sergei Stadnikov oli kirglik ja sageli kompromissitu
Eelmisel nädalal teatasime egüptoloogi Sergei Stadnikovi surmast. Ajaloolast meenutab tema sõber ja kolleeg, Tartu Ülikooli vanaaja ajaloo dotsent Mait Kõiv.
Ootamatult lahkunud Sergei Stadnikov (20. juuli 1956 Pärnu – 26. juuni 2015) on erakordne nähtus meie kultuuriloos. Sündinud Pärnus ukraina päritolu vanemate lapsena, kasvas ta üles Viimsis ja lõpetas Pirita keskkooli. Aastatel 1977–1982 Tartu Ülikoolis ajalugu õppides oli tal juba välja kujunenud sügav huvi Muinas-Egiptuse vastu, mis viis teda Pent Nurmekunna juurde vana-egiptuse keelt õppima ja peagi ka tutvusele Leningradi Riikliku Ülikooli tuntud egüptoloogi Juri Vinogradoviga, kellest sai ta sõber ja diplomitöö juhendaja. Nii tõusis Sergei Stadnikov ka ise kiiresti rahvusvahelisel tasemel teadlaseks, hakates juba stuudiumi ajal talle omase kirglikkusega õhutama huvi Muinas-Egiptuse vastu meiegi kultuuriruumis. Temast sai Eesti egüptoloog selle sõna kõige avaramas tähenduses.
Teadlasena pühendus Sergei Stadnikov eelkõige kahele suurele uurimisvaldkonnale. Ühelt poolt köitis teda Egiptuse Vana ja Keskmise Riigi (u. 2700–1700 eKr) kirjandus ning ideoloogia, eriti kõiksuse, kuningavõimu ja vaaraode universalistlike taotlustega seotud probleemid. Teisalt pööras ta kogu oma teadlaskarjääri vältel ohtralt tähelepanu teadusajaloole, puudutagu see siis egüptoloogia arengut Eestimaa pinnal või võimu, ideoloogia ja teaduse suhteid natsionaalsotsialistlikul Saksamaal.
Kõigis neis valdkondades on ta avaldanud arvukalt põhjalikke käsitlusi nii meie oma kui rahvusvahelistes teadusväljaannetes, tutvustades seejuures oma tööd ka Eesti laiemale haritud lugejaskonnale. Õigupoolest ongi piiri tõmbamine teadusliku uurimistöö ja selle populariseerimise vahel Sergei Stadnikovi puhul kaunis tinglik, sest oma muinastekstide tõlked eesti keelde varustas ta alati äärmiselt põhjalike teaduslike ja harivate kommentaaridega. Lugeja märkab seda hõlpsalt nii 1996. aastal avaldatud "Sinuhe jutustuse" kui ka äsja ilmunud "Ptahhotepi elutarkuse" (2011) ja "Amenemhet I õpetuse" (2014) puhul. Kõige sellega kaasnes tegevus õppejõuna peamiselt Tallinna Ülikooli ajaloo instituudis, giidina Egiptuses, Kreekas ja mitmetes teistes maades ning ulatuslik publitsistika erinevatel poliitilistel ja kultuurilistel teemadel.
Sergei Stadnikov oli kirglik ja sageli kompromissitu. Ta ei kõhelnud avaldamast oma seisukohti ka siis, kui teadis, et need ei ühti juuresolijate või laiema üldsuse poolt valdavalt omaks võetuga. Seejuures oskas ta alati tuua faktidel põhinevaid argumente oma tõekspidamiste kaitseks. Kes teda lähemalt tundsid, teavad ka tema siirast ja abivalmis loomust. Teda iseloomustas oivaline mälu, mitmekülgsed ja avarad teadmised vahel üllatavateski valdkondades, kirglik huvi maailmas toimuva vastu ja soov oma mõtted ning seisukohad välja öelda.
Sellelt pinnalt sündinud produktsioon panustas rahvusvahelisse egüptoloogiasse ja rikastas meie kultuuripilti kolme aastakümne vältel ja jätab kindla jälje Eesti kultuurilukku.
Toimetaja: Valner Valme