Ahto Lobjakas: absoluut ja Euroopa ajalooline maailm
Ahto Lobjaka repliik saatele Plekktrumm tekstis ja videos.
Absoluut on oma aja ära elanud. Ta on kusagilt alguse saanud ja teatud tagasivaataval moel see algus oli parem, aga ta on nüüd kadunud meie jaoks ja ta on muutunud läbi sajandite ja isegi läbi tuhandete aastate selliseks iseveerevaks, ise edasiminevaks perpetuum mobile'ks, mis sureb vaikselt soojussurma ja seetõttu absoluut täna on igas mõttes kehtestamatu, aga ta on ka midagi, mida meile pole vaja lihtsalt veel kombetäitmise või millegi pikendamise nimel.
Kui me räägime jumala ja usu kontekstis, siis pole vaja mitte tagasi minna absoluuti, mitte inimesele uut peremeest otsida või inimest mugandada peremehe teenimiseks, vaid pigem vastupidi, inimene peab välja minema sellest raamistikust ja ise leidma midagi muud, mis ei oleks kombetäide, vaid võtaks üle ta elu, teeks ta elu, kirgastaks. Inimesel on vaja seda kirgastust või hingestust enda nimel, mitte mingi välise eesmärgi teostamiseks või saavutamiseks, olgu selleks siis seesama absoluut või olgu selleks parem ja hingelisem elu kaaskodanikega.
Mulle meeldivad selles kontekstis inglise 20. sajandi kirjanikud, kes on pööranud katoliku usku. Põhiliselt Graham Greene, kes teatud mõttes võiks seda, mida tema kirjeldab, nimetada katoliiklikuks eksistentsialismiks, eksistentsiaalseks katoliikluseks, aga see, mis heiastub tema raamatutes, on inimese suhe jumalaga, kes tema raamatutes on veel suhteliselt kristlik jumal, aga see suund on õige. Nagu Martin Heidegger ütleb, see kõik ei ole tehtav grupiviisiliselt, igaüks peab ise selle hüppe tegema, selle vaikuse leidma.
Mina isiklikult olen nõus Heideggeriga, ja see kõlab suureliselta, aga sedaviisi pääsemine, muundumine või ümbersünd on kättesaadav vähestele, kindlasti mitte mullegi. Aga selle tee algus, nagu ta ütleb, on näha vähestele ja sellele teele astuvad harvad või haruldased.
Mida tähendab see hääbumine? See on kuidagi kapseldatud Friedrich Nietzsche teesi, mille järgi inimene on kaotanud usu, ta ei kutsu jumalat ja sellisena on jumal tema jaoks muutunud mõttetuks ja tihti tänapäeval ka unustatuks, tal lihtsalt pole kohta. Selle koha üritas üle võtta teatud mõttes tsiviilreligoon, selline kantiaanlik inimese kontseptsioon, kus inimene ise on teatud mõttes maailma kese või hegeliaanlikus mõttes ise objektiivse ja subjektiivse ülim ühendaja, aga seegi on surnud oma surma, tähendab, siin on sellised perpetuum mobile'd, üha väiksemad tulevad välja üha suuremate seest ja jäävadki üha väiksemaks. Kes meist mäletab isegi Kanti tänases elus?
Nagu ütleks Heidegger – me ei kutsu ühtegi jumalat ja ometi on meie elu ainus mõte leida see kirgastus ja olla keegi ka endast väljas; mitte mõõta maailma ainult läbi enda, oma võimete või arusaama või ratsionaalsuse. See väljapoole püüdlemine kaob üha rohkem koos selle soojussurmaga. Kõik vaikselt laguneb juppideks, need jupid tõusevad aegajalt taas üles ja moodustavad mingeid klompe, aga see ei saa igavesti kesta ja mis sealt tagant tuleb, seda me ei näe, see horisont on kinni.
Ma ei usu, et soojussurmast või horisondi lähenemisest oleks väljapääsu, see väljapääs on termin, ja kontseptsioonina midagi, mis on sisse ehitatud sellesse seesolemisse, mis on väljapääs tagasivaates. Me elame suletud, teatud mõttes mullilaadses, võib-olla küll sfäärilises, aga ikkagi suletud ilmas, kus kõik potentsiaalid ja võimalused on algusest peale sisse ehitatud ja me katsume nende viimaseid otsi praegu. Väljapääsu selles mõttes ei saagi olla, ilma et häviks või kaoks kogu see taust, milles sõna "väljapääs" üldse enda mõtte leiab.
Sõltub inimesest, kes missuguse impulsi najal võib minikirgastuda. Ma olen kindel, et meist enamusel on juhtunud midagi sarnast Pärdi muusikat kuulates, aga see on ainult hetk. Mulle meeldib lugeda filosoofiat, ütleme Heideggeri lugedes on momente, kus avaneb midagi täiesti uuest küljest, lisandub üks dimensioon ja veel üks ja veel üks ja midagi otseselt ei kao, aga maailm muutub.
Võib-olla see väljapääs siis võikski olla kõrvaleveeremine sellest hääbuvast perpetuum mobile'st, mis rullub üha edasi, aga võib-olla ta lubab endast kuidagi kõrvale kalduda ja mingil hetkel see side, see nabanöör katkeb. Ja jällegi, millisena ta siis väljastpoolt vaadates tundub, ei ole meile kellelegi antud öelda.
Lugege ka esseed.
Toimetaja: Valner Valme