Sauteri ja Vihma vestlus: Elukutselised revolutsionäärid ja tänavamoosekandid
Peeter Vihma käis Mehhikos ja Peeter Sauterile räägib Mehhiko zapatistidest.
Mehhiko on kummitama hakanud. Ma olen sinna jalaga saanud vaid korra, kui Ameerika autoturneel salaja üle piiri hiilisime ja kus õlu oli odavam ja tänaval tinistati pilli ja katoliku kirik oli täis vuhvi löödud daamesid ja triksis-traksis härrasmehi. Oma Mehhiko jutte on rääkinud Anne Edinburghist ja Margus, kes käis seal vastupanuliidrit sucommendante Marcost otsimas, aga ei leidnud. Margus kahtlustas, et üks mitteleidmise põhjus oli see, et meest ei ole olemas. Ta küll esineb vahel siin-seal, aga alati maskis nagu Zorro (ei, mask on erinev).
Nüüd läks Mehhikot uurima sotsioloog Vihma Peeter, üks filmi „Okupeeri oma müür“ autoreid. Kaasas Claudia, kuus sõpra ja kips jala ümber, kuna ta oli oma venna Markusega maadeldes äsja jalaluu murdnud. Ometi oskas ta Mehhikos juba mootorratta rentida. (Arvatavasti ühendabki meid mõõdukas tsiklihullus.)
Sauter: „Peeter, mina mäletan, mis Anne mulle rääkis. Anne käis Mehhikos juba tükk aega tagasi. Ta ütles, et prussakaid oli nii palju tänavasillutisel, et tal ei olnud kuhugi astuda. Ma ei mäleta, kus linnas ta oli.“
Vihma: „Prussakaid ma nägin küll. Aga vist mitte sellises koguses. Ma palusin ühes ööbimispaigas ühel eriti rasvasel cucaracha'l lahkuda ja meid Claudiaga kahekesi jätta. Kahjuks see ei mõiganud ja väljas võrkkiiges magas hoopis Claudia. Nii et sitikaid seal on. Ma sõin rohutirtse.“
Sauter: „Rohutirtse?“
Vihma: „Nojaa. Neid müüakse seal niimoodi röstituna. Kilekoti sees.“
Sauter: „Mismoodi? Kuidas maitsevad?“
Vihma: „Neid on seal suuremaid ja väiksemaid. Suuremad on pisut kallimad. See on puhas valk. Aga süüa neid tundub umbes nii nagu kartulikrõpsupakist võtaksid seda viimast puru välja. Kuidagi on nad hapuks tehtud, maitseainetega, mõnusad.“
Sauter: „Kas Mehhiko põllud kannatavad tõesti sellise tirtsuuputuse pärast?
Vihma: „Ei tea. Naine, kes neid müüs, rääkis pigem sellest, kui raske on neid koguda. Käib põllu suurte sõeltega üle ja siis ükshaaval puhastab putukad sealt välja. See oli selgituseks, miks ta küsis viiskend peesot kruusitäis, korraliku lõuna hinna.“
Sauter: „Aga maadlus, milles Markusega võistlesid, pole vist mustlasmaadlus?“
Vihma grupi teejuht Geronimo.
Vihma: „Maadlus oli brasiilia jujitsu. Hakkasin talvel käima. Paari kuu pärast murdsin trennis ribi. See paranes ära, läksin tagasi, teises trennis peale seda murdsin kolm pöialuud. Markuse all jah, tookord mitte temale alla jäädes, aga nüüdseks on Markus juba parem. Käisin teda pisut aega tagasi võistlustel vaatamas. Ma arvan, et minu maadlused on selleks korraks maadeldud.
Mulle meeldivad revolutsionäärid. Aga ma pean ütlema, et samas on revolutsioon muutunud ühiskonna osaks... Ja see tähendab, et see jääb kuhugi sotsiaalse liikumise ja hästikujundatud PRi vahepeale. Ma arvan, et kuidagi on Läänemaailm jõudnud arusaamisele, et see maailm, kus me elame, on parim. Aga see on sündinud läbi 50ndate hipsterite ja 60ndate hipide ja 70ndate pungi ja kogu muu protestikultuuri sulandumise igapäevasesse, tavalisse arguellu. Kogu new age räägib vaimsest revolutsioonist. Eks ta ole. Aga samas on seda revolutsiooni pidevalt vaja, muidu muutub meie elu vaesemaks, igavamaks, ebavõrdsemaks.
Minu jaoks revolutsioon tähendab võimusuhete ümbermängimist võrdsema, vabama ja vennalikuma ühiskonna nimel. See vist ei saa kunagi päris valmis.
Aga teisest küljest on Läänemaailma äärealadel (Gruusia, mõned araabia riigid) käimas mitte kultuurirevolutsioon, vaid verine ja julm kodusõda. Ja selle kohta on raske võtta muud kui patsifistlikku seisukohta. Mitte, et ma alahindaks neid, kes ei karda surra.
Nojah, võibolla ma olen argpüks.
Mootorrattalaenutaja Marco Mehhikos küsis minu käest, et miks ma ei toeta Donetski või teatud Gruusia alade enesemääramisõigust. Nad ju võitlevad!
Ma ei ole valmis alati ja igal pool igasugust revolutsiooni toetama. Öeldakse, et iga revolutsioon sööb oma lapsi.
Võibolla vahel pole selle üle kuigivõrd kontrolli. Võibolla tõesti lähevad asjad ühel hetkel kontrolli alt välja. Kõigepealt meeleavaldused Maidanil ja järgmisel hetkel on sul valida, kas võtta oma sõnade toetuseks püss või mitte võtta.
Aga mulle tundub õigem (huvitavam, keerulisem, kavalam) leida alati see kolmas tee nende kahe kõrval, millest üks viib teise tapmiseni ja teine mu enda surmani. Mis seal salata, see on ka nahka hoidvam, mugavam, mitte lõpuni minev.
No vot.
Sellepärast ongi zapatistad mulle sümpaatsed. Mitte nende marksismi pärast, mis on aegunud ja ebatäpne, vaid nende võime pärast revolutsiooni hoida samal ajal nii efektiivse kui ka mittevägivaldsena. Zapatistad on tõmmanud tähelepanu maiadele, nende piirkondades on rohkem haridust, parem tervishoid. Selles caracol'is, kus ma käisin, oli kahe kiirabiga haigla -- üks nendest kenasti maalitud puumajadest, mida ma nägin.
A mariachi'dega guitarron'i mängima jõudsin ma sellepärast, et meil oli Tulumi linnas ilus suur maja, kust ma leidsin pilli. Ja meil oli liiga hea elu ja ma otsisin mingit napakat tegemist.
Ja ühel õhtul kohtasime linnapeal kolme mariachi't, kes olid just äsja alustanud oma ühist turneed. Viiulimees Julio oli pilli selgeks õppinud kolme kuuga. No otsustasin siis majast leitud guitarron'i ja sümpaatsed mariachi'd omavahel kokku panna. Selline paras uiat tuiat tegevus. Mul polnud mingit aimu, kuidas guitarron'i häälestatakse ega mul polnud ka häälestajat. Võtsin ühel õhtul pilli kaasa, kitarrist Davi keeras häälde ja näitas sealsamas tänaval duurid ette. Loo nimi on "Tierra Caliente". Ja sealsamas tänavanurgal tegime meie väiksele grupile etteaste, ma olin päris närvis ja ei tea, kas keegi veel nägi. Ma olen Abrahamile, Juliole ja Davile väga tänulik, et nad minu väikse nalja kaasa tegid. Sõbrad küll hiljem väitsid, et minu pilli polnud üldse kuulda. A tegelikult see tuli hoopis sellest, et kõrvalbaari tümpsust oli raske üle mängida.“
Peeter Vihma poolel teel caracol'i.
Sauter: „Tänu, Peeter, mõte, et revolutsioon võib olla vaikne, humaanne ja kultuurne ja samas pidevalt toimiv läbi aastakümnete, on mulle uus. Aga on see ikka revolutsioon või vastupanuliikumine? Äkki peaks uue termini leidma? Hakkab siginema tunne, et on inimesi, kel on lihtsalt sünnipärane vajadus mässata, geneetilised revolutsionäärid, kes tegutsevad suvalises maailmanurgas, aga mõned neist on õppinud mässama lahedalt, ehkki tarmukalt.“
Vihma: „Ja üldse, mis kuradi revolutsionäär mina olen? Pigem olen ma ikka revolutsionääride gruupi. Arusaamine revolutsioonist, mis ennast piirab, on tegelikult juba teiste sotsioloogide poolt välja mõeldud. Ja see ongi see, mida ma pean silmas kodanikeühiskonna all: pidev ennastpiirav revolutsioon. Minu meelest on meil Eestis ainult üks suur revolutsionäär ja see on Erko Valk.“
Toimetaja: Valner Valme