Veronika Kivisilla: kui kardame vaikust, siis teeme jõuludest möllu
Ma kirjutan seda teksti valguskiiruse määramise 340. aastapäeval. Valguskiirusel läheneb aastalõpp. Küllap läheneks ka siis, kui seda kiirust poleks iial välja arvutatud. Aga see võimalus on kaduvväike, sest inimestele meeldib kord juba kõike mõõta ja välja arvutada. Eriti, kui asi on seotud kiirusega.
Kohe on jõulud ja neid kardan ma nagu muumitroll. Kui saaks ka hilissügisel kõhu kuuseokkaid täis süüa ja talveunne jääda! Ärgata, kui kõik möödas… Paar päeva tagasi kohtasin naabrit, kes jälle ilmaelu üle kurtma hakkas – et küll on "üks igavene kamm ja kamarajura". Rääkisin talle siis muumidest, kes osa aastast lihtsalt maha magavad, kõhud kuuseokkaid täis. Ta vaatas mind arusaamatul pilgul ja ühmas lõpuks: "Pääskülas pole kuuskesid, on ainult männid…" Selge-selge, sellepärast ongi siis ilmselt kamm ja kamarajura.
Avasin postkasti. Meil käib ainult tellitud post, aga vahel topitakse sinna ikkagi läikpaberil ajakirju, kuna keegi meist on ühe või teise poe püsiklient. Enne jõule räägivad need ajakirjad sellest, mida kõike sul on vaja, et jõulud oleksid TÄIUSLIKUD. Sellest, mida kõike ära süüa. Mitte söömata jätta. IDEAALSED jõulud saavad tulla ainult sellisel hoolsal inimesel, kes kõiki neid sadat klantssoovitust püüdlikult järgib…
On kohti, mida ma võimalusel detsembris väldin. Alati ei õnnestu muidugi. Tuleb sukelduda JÕULUMÖLLU. Teha pisut JÕULURALLIT. Vaene Frank Sinatra laulab aastast aastasse novembrikuust saadik supermarketites samu laule. Maguskleepuvalt venib ta hääl. Aga ega ma seda õieti kuulegi, sest minul on püha ülesanne ja see on juba seitsmes pood, kust püüan leida Lego advendikalendrit. Seda Star Warsi oma. Poeg on kümnene, aga ikka ootab. Klassis on peaaegu kõigil poistel just see jõulukalender. Mina olen muidugi jälle hiljaks jäänud, pole osanud plaanida ega arvatagi, et need on tervest linnast juba ära ostetud! Veel ei anna ma alla – mööda poode käimisest saab palverännak, võtan tagasilööke ja piitsutusi teatud masohhistliku mõnuga. Mõtegi pole veel päris kinni kiilunud – ühtlasi meenub mulle, et pojal on tarvis ka pidžaamat. See aga on juba mitme tundmatuga võrrandi lahendamine – kust leida pidžaama, mis poleks luukerede või mingite monstrumitega? Kuid näe, jõuluajal juhtub imesid – ma saan Laagri Rimist viimase Star Warsi kalendri. Ja Lindexis on isegi üks hundipildiga pidžaama. Kui selle eest kassas maksan, teen müüjaga juttu luukeredest. Ta ütleb, et alles oli ju hälloviin, loomulikult soovivad ostjad siis just luukeredega asju.
Nüüd juba mitmendat päeva avab poeg kalendriluugikesi ja sealt tuleb välja igasugu relvadega tüüpe. Mis siis ikka. Ma usaldan lapsi. Mänguasjad võivad olla nii- ja naasugused, aga mängud on ikka toredad. Mäletan, kui mu tütrel kunagi Barbie-periood oli. Üheks sünnipäevaks sai ta Barbie ja Keni. Enne oli tal olemas sugulase vana Barbie, mis oli tükk aega maal mingis kastis vedelenud. Juuksed oli sel pulstunud ja rotid olid nina ära närinud. Mul on meeles, et telekast tuli just "Jane Eyre’i" film. Tütar sättis end vaatama. Miskipärast läks see kõik viie-kuueaastasele korda. Järgmisel päeval mängis ta oma nukkudega. Ken oli muidugi Rochester ning uus ja ilus nukk oli Jane. Ilma ninata pussakas oli Rochesteri hull naine, kes nukumaja katusel, käed laiali, karjus. Ja muidugi võitsid õiglus ja armastus ning ebaõiglus ja hullus pidid alla vanduma.
Nüüd vaatan poega, kelle Star Warsi tüübid vehivad küll relvadega, aga ikka selleks, et midagi või kedagi PÄÄSTA. Ühe valge mehikese nimi on muide Aadu. Must aga on Peedu.
Ja ikkagi mõtlen ma kogu aeg sellele, mida siis inimesed PÄRISELT sooviksid? Kas nad soovivad, et juba kuu enne aastalõppu müüdaks igas poes ilutulestikke? Soovivad vaadata telekast "Surmarelva" esimest, teist ja seitsmeteistkümnendat osa? Soovivad, et Raekoja platsil putkades müüdaks svammist käsnakallesid ja pokemone? Vähemalt jäävad sel aastal paar põhjapõtra surnuks söötmata, tänu sellegi eest! Küllap jälle enese piinamise eesmärgil kõndisin hiljuti üle Raekoja platsi. See kõik seal EI OLE jõululik ega ülendav ega ilus. See on nagu lohakalt ette pandud võltshabemega tüüp, kes seal ringi töllerdab, punase mantli hõlmad lahti ja lääpas tossud jalas. See on nagu kallis ja halb hõõgvein, mille põhjalast pärit nime seitsmel erineval moel (valesti) kirjutatakse. See on nagu made in China – nagu õnnetute, alamakstud inimeste valmistatud päkapikk, kes ühes putkas ronib mööda nööri üles ja alla ja laulab piniseva häälega, patarei peaaegu tühi, "Jingle Bellsi". Kui ta üles jõuab, rappub ta, vaeseke, nagu oleks elektrit saanud, ja alustab siis oma teekonda otsast peale.
Ühel ööl nägin sellist und: palju inimesi oli koos ja pidin neile midagi jõuludest rääkima. Ma ei osanud korraga midagi öelda ja panin ette teha vaikuseminut. Selle peale nägin inimeste silmis hirmu ja nad pistsid täiesti kõrist kisama, et nad ei taha vaikust – jumala eest, mitte seda!
Võib-olla me tõesti kardamegi vaikust üle kõige. Iseenda ja oma mõtetega omaette olemist. Sellepärast ongi meie detsember üks lakkamatu möll ja liialdus.
Aga kui mõelda hoopis, et vahest kardavad jõulud ise veel kõige rohkem. Kardavad meid ja meie lärmi? Kui teeks selle aja neile kuidagi vastuvõetavamaks, vähem hirmsaks? Kutsuks nad vaikselt oma koju, paneks küünla põlema, vaataks, kuidas hüatsindisibul õit loob, pakuks jõuludele klaasikese vahumütsiga porterit. Telekat käima ei panekski… Jõulukalendri luugid on kõik lahti ja Lego-Aadud ja Lego-Peedud on pahadest, koledatest ja rumalatest ammu jagu saanud. Nad on kiivrid peast võtnud, relvad maha pannud ja pikutavad. Lapsed magavad, seljas luukerede ja monstrumiteta pidžaamad. Ja vaikuseminutid muudkui tiksuvad…
Toimetaja: Valner Valme