Maarja Vaino: kurjakuulutavast vanglast võiks saada suurejooneline mälupatarei
18. aprillist 18. maini kestab muinsuskaitsekuu. Sündmused said alguse muuhulgas Karuteene tiitli väljakuulutamisega, mis seekord otsustati anda Okupatsioonide muuseumile Vabamuks ümbernimetamise ja muuseumi kontseptsiooni hägustamise eest. Võiks öelda ka, et Karuteene medal hoiatab meid mäluauku kukkumise eest. Alguses on võib-olla lõbus, aga hiljem seda jubedam.
Okupatsioonidega seonduvalt on muinsuskaitsekuul paslik meenutada ka seda, et pisut aega tagasi valisid Euroopa juhtiv muinsuskaitseorganisatsioon Europa Nostra ja Euroopa Investeerimispanga Instituut meie ajaloolise Patarei merekindluse Euroopa enimohustatud mälestiste hulka. Tõepoolest, tegelikult võiks Patarei vanglas Sõjamuuseumi kõrval asuda ka üks korralik Okupatsioonide muuseum. Seal võiks asuda nii mõndagi muud ja mitte ainult museaalset, sest kompleks on ju hiiglaslik. Näiteks hotell, mille akendest avaneks erakordselt kaunis vaade Tallinna lahele ja mis suudaks ise ennast ära majandada. Ja miks mitte kolida Patareisse ka Sisekaitseakadeemiat, selle asemel, et hakata ehitama täiesti uut maja? Seda enam, et osa kompleksist võiks jääda olukorda, kus saaks suurepäraselt harjutada linnalahinguid ja muud vajalikku. Kui Patarei kompleks ise ja selle ümbrus korda teha, oleks see tõeliselt fantastiline paik, mis Tallinna linnaruumi olulisel määral avaks ja avardaks.
Sealjuures ei ole Patarei tähendus mõistagi ainult arhitektuuriline. Eestlastele on sel paigal eelkõige traumadega seotud tähendus. Ning nagu psühhoanalüüs on meid õpetanud, traumadest saab lahti vaid nende meenutamisega. Mälupiltide taaselustamine aitab ravida psühhotraumasid. Teistpidi on mälu vältimatu osa inimese edasikestmiseks: ilma mäluta on inimesel raske edukalt toime tulla.
Seetõttu tahaksin Patarei vanglaga seoses kasutada ka mõistet "mälupatarei". Mida ma selle all silmas pean?
Patarei sõna üks tähendus on aku kui jõuallikas. Akudesse salvestatakse energiat eesmärgiga seda hiljem kasutada. Inimese mälu on samuti justkui aku: ta akumuleerib teadmisi. Mälu on organismi võime salvestada, säilitada ja taasesitada informatsiooni, see tähendab võime kasutada kogemusi. Me teame, et näiteks autoaku laeb sõites iseennast. Ja kui auto kasutamata seisab, läheb aku tühjaks. Võiksime samasugust paralleeli pruukida ka kultuurimälu puhul. Kui me oma mälu ei kasuta, teda pidevalt uuesti ei „lae“, muutub ka kultuur aegamööda tühjaks ega sõida enam kuhugi. Sealjuures tahaksin rõhutada ka seda, et igasugune laadimine tähendab alati n.-ö. uuskasutust – olemasolev baasmaterjal saab ikka ja jälle uue kuju, nagu sorteeritud plastpudel või taaskasutatud tekstiil. Kultuurimälu kui aku tööshoidmine ei tähenda kunagi paigalseisu ega taandarengut, kõige vähem suletust või ksenofoobiat.
Niisiis, mälupatarei. Omavahel ühendatud mälude kogum, kuhu on akumuleeritud informatsiooni, eesmärgiga seda taasesitada ja taaskasutada. Kultuurimälu kui energiakogum, mis annab nii-öelda sooritusvõimekuse. Mälupaigad on omamoodi jõukeskused, kust ammutatakse teadmisi, kogemusi ja hingejõudu. Ja praegu tühjalt seisvast Tallinna merekindlusest, mõnevõrra kurjakuulutava nimega endisest Patarei vanglast võiks saada üks Eesti suurejoonelisemaid mäluesitajaid. Tõeline mälupatarei.
Muidugi on selle kordategemine kallis ja keeruline. Aga kui otsus ära teha ja kuskilt peale hakata, kaasata fondid, erakapital, annetused jne, siis ei ole see kindlasti võimatu ega utoopiline. Lõppude lõpuks nägi pärast nõukogude okupatsiooni terve Eesti välja nagu üks laostatud ja lagunenud vana maja. Ilmselgelt kultuuriväärtuslik, aga kallis taastada. Ja kallis pidada ka. Ehk ainult siis mitte, kui teda kalliks pidada.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Vikerraadio