Jürgen Rooste: Tapa oma sisemine Putin!
Luuletaja Jürgen Rooste leiab taasiseseisvumispäeva mõtiskluses, et me oleme aastatega kaotsi lasknud oma „sisemise siili“, kirjeldab seda, mis on selge, mis on sümptomid, aga arvab, et kui Eesti on vaba, siis peaks seda vabadust siiski täiega kasutama. Mitte tegema alati nii, mis teised teevad või käsivad teha.
Tere tulemast Eestisse, Vanajumala selja taha! Me elame maailma nurgataguses, kus omi asju võib rahulikult ajada ka püksid rebadel, kulm rullis, kilk pääs, sest kesse ikka vaatab, eks.
Sõda siin veel pole, kuigi me vägisi igasse sõtta trügime – eks seegi ole arusaadav – süüa aga on, elada saab. Või noh, vähemasti vireleda. Sellest meile piisab, kui saab vireleda ja viriseda.
Me püsiküsimuseks on viimase kahekümne kolme iseseisva aastaga kerkinud „kas me sellist Eestit tahtsimegi“. Igaüks küsib seda erinevalt, aga üldine toon on sama, seda häirivad vaid mõned paadunud pragmaatikud-optimistid, kes usuvad, et õnn on inimese enese kätes ja „mis siin siis nii väga viga on“. Ning poliitikud, kes ei saa endale miskit muud lubada, ei saa tunnistada, et nad on eksinud, kogu kambaga ...
Suures plaanis me olemegi üks tüütum, võõra-, enese- ja teineteisevihasem rahvas. Alati valmis hinge kallal närima, teiselt matti alt ära tõmbama, selga pussitama, maha rebima, parastama jne. Ei-ei, mitte kuidagi erandlikult: ka teised rahvad on tõepoolest vastikud! Kogu inimkond.
Muidugi, me oskame ise endi üle vähemasti täitsa hästi ilkuda („nii halb on olla eestlane!“), aga hoidku jumal, kui seda teeb keegi teine, võõram. Eriti lätlased, nemad on hirmsad. Jah, ja teised rahvad. Nagu juudid, neegrid ja peded. Venelased. Teatav ksenofoobia, õigus (võõra-)vihale, on eestlasele püha. (Jah, ma tean, et me võime olla ka risti vastupidi, ma tean…)
Inimühiskonda, või täpsemini väikest Lääne mudelit on kõige valusamalt kujutanud ehk Lars von Trier oma filmis „Dogville“. Kes näinud pole – lühidalt, tuleb välja, et väikses suletud ühiskonnas on päältnäha keskmised-hääd inimesed tegelikult parajad mölakad ja perverdid, kellele tasub vaid vihjata, et keegi on vähem inimene, vähem vääriline, või miskit võlgu, ja juba vallanduvadki (meis) tumedad tungid, räpane ja alatu pool. Ühesõnaga: kõik see armastusväärne.
Kaude – inimesed on alati valmis oma Hitleri, Stalini või Putini selja taha seisma, sest neis endis on see sisimas olemas. See alatus ja kuiv, köha moodi naer nõrgemate või teistsuguste üle.
Võib muidugi üldistada, et säärane on kogu väikse kosmosesaare Maa populatsioon, et mehed ongi suuresti vaid ühest tungist juhitud räpased kiimakotid, et naised ehitavad oma võimusuhteid valusjäledatele, alandavatele käitumismallidele jne. Noh, Eestis on paras Dogville, koeraküla, väikse, suhteliselt suletud ühiskonna musternäidis, eks ole.
Ma muidugi ei taha väita, et kuskil on parem, suur Emake Venemaa on praegu siuke Dogville, et annab mõnelegi kolkakülale silmad ette. Aga mind huvitab Eesti, me elame siin. Mis siis, et piiri taga muigutab ja rögiseb üks veider monstrumriik ning ajupehmenemisega ajakirjanikud kirjutavad hammaste näitamiseks kohale taritud NATO rambode kohta „taevasõdurid“.
Nüüd siis on tõesti see koht, kus me saame õigustada oma ebaõiglastes, halvasti välja kukkunud, kahtlaste eesmärkide/põhjustega sõdades osalemist? Aitasime suurtel poistel "väärusulisi" peksta, nüüd seisavad ehk nemadki me õla taga, kui naabermaja jõhkard vehkima kipub?
Ma tean, ma pole ainus, kel on tunne, et midagi läks valesti, et see me püsiküsimus pole kerkinud niisama. Et viga on kuidagi fundamentaalsem kui lihtsalt noore riigi ülesehitamistuhinas tekkinud tehniline praak või vasikavaimustuses rappajooksmine. Ainult selles, mis läks valesti, ei suuda me kuidagi kokkuleppele saada. Pääle ehk selle, et meil on s...tt genofond, vilets rahvuslik iseloom, mis üldrahvalikus alkoholismis väändund parmulõustaks.
Et noorte andekate, vähemasti energiliste inimeste lahkumine on märkimisväärne ja märgiline ja - kriitiline, on selge (iga teravam pliiats karbis kähvatab vahel: siia ma küll ei jää, siin ma oma lapsi ei kasvata – kuna need on targad ja armastavad inimesed, siis osa neist muidugi valetab, aga see ei muuda seda tunnet/mõtet/tungi, seda põhjust).
Et sotsiaalne ebakindlus, risk kiiresti kukkuda (majanduslikku) meeleheitesse on väga suur, on selge. Et kahtlaselt suur koorem, n.ö kaudne astmeline (tulu)maks on veeretatud vaesema ühiskonnasegmendi õlgadele, kes maksab kaarega riigikassasse suurema osa oma sissetulekutest, riskides samas suuremalt, on selge.
Et loovat osa ühiskonnast, kes toda maailma tasapisi üles ehitab – noh, õpetajad, arstid, põllumehed, ühiskonna mõtestajad (kunstnikud) jne – ei väärtustata liialt, kui nad ei ole samas rahaliselt silmnähtavalt tulusad (loeb number, statistiline näitaja ja konkreetne teenitud raha), on selge.
Et vaesemaid karistatakse püüdmise eest, kui nad end august välja püüavad upitada (kõik toetused/kindlustused lakkavad, kui vähegi midagi teenid), on selge.
Me haridussüsteem on käkki keeratud: suurem-sarnastavam on odavam ja seega tõhusam-targem; vene lapsed tundkugi hirmu, et peavad kohe õppima „õiges“ keeles – ka siis, kui pole õpetajat või kui aine seda tegelikult ei nõua, las tunnevad samasugust hirmu ja alandatust, nagu meie kunagi ENSV pasameres!; kõrghariduses on kiirus-odavus-jõudlus võrdsustatud kvaliteediga (absurd!) jne, selge. Tehtud, palju õnne!
Aga need on vaid sümptomid, nohu ja tatt, mitte aga haigus ise. See viirus, mis välja jäi ravimata ning ähvardab krooniliseks – rahvuse küsimust mõne põlvkonnaga lõpetavaks – tõveks muutuda, trügis me mõtlemisse 1990-tel uue riigi rajamisel. (Sest see oli uus riik, mis kasutas oma sünnidokumendina ühe kauge eelkäija pabereid.)
Me saime selle jama külge nagu korraliku suguhaiguse, sest viskasime maailma ees jalad laiali, selle asemel, et veidi mõelda pääga. Jah, me mõtlesime verivärske riiginatukesena hoopis oma noore ihara peega.
On muidugi mõned macho-kauboid, kes tolles romantilises nostalgias ikka ajavad oma asja, noh, nagu Jürgen Ligi või Kaur Kender – kelle agendas ma mingis mõttes ei kahtlegi, nemad olid ratsudel ja tulistasid (jumal teab, mida ja kuhu) siis, kui see kõik meenutas veel päriselt Metsikut Läänt, kuhu me hing ihaldas.
Kõike pidigi ise tegema, leiutama (nende kõrval on muidugi kahjuks alles ka säärased inimliimipulgad, kes tatise jäljena imavad end iga korraga kokku – ka noorte hulgas). Nüüd on sellest saanud mingi hädaline poolpeeretajate variant, siuke põhjamaise sotsiaalsüsteemi ning kauboikapitalismi segane-saamatu ristsugutis, kus salamisi kotitakse õigupoolest kõiki.
Kahjuks on Eesti nii pisike, et piisonitest/indiaanlastest laseb preeria siin lagedaks mitte mõnekümne aasta vaid mõne tunniga. Eesti on tõesti Dogville. Küll väliselt suhteliselt turvaline, aga karm väike koht, kus igaühel on põhjust teise pääle vimma pidada, kus hakkamasaamine hämaral-külmal ajal sõltub aga kogukonna ühtehoidmisest. Ja selle sees saame me pervertidena kehtestada üksteisele muidugi reegleid ja nõudmisi. Ka alandavaid, nagu praegu on juhtunud. Olge tänulikud, et teil niigi palju on, eks!
Ent eestlane on ka uhke loomake. Vaikne, sissepoole, aga uhke. Tema väärikust saab riivata ka siis, kui sellest väärikusest vaid ribad on jäänud …
Dogville’i reeglid on lihtsad, need pole küll päris küla-koerale/koer-külale reeglid. Pigem, et koer olgu koer. Eesti aga on olemuslikult – me rahvusliku natuurigi tõttu – loodud pigem ehk kassikülaks. Et laske neil omamoodi teotseda, laske neil veidi olla? Ei pea kõike mõõtma/muutma ühe-sama seadeldise-sängi-sentimeetriga, kuskil universumis pole seda reeglit, et peab. Jumal ei tahtnud nii.
Siiamaani on projekt „Eesti“ olnud „Pudrumägede maa“. Meile esitellakse aina ja alati tulevasi või olevasi või võimalikke („Arbeit macht frei!“, „ Kannatame veel!“) pudrumägesid, mille pärast me siis kõik ära kannatame ja alla neelame, seda enam, et tegelikult tõesti: seda polegi väga raske alla neelata. Vaid veidi kibe.
Aga kas me oleme peatunud, et endalt küsida tolle eesmärgi järele: kui meil on võimalik ehitada väikest-kinnist-ahnet, rikkusele orienteeritud ühiskonda. Või siis avatud-loovat-veidi vaesemat, aga ise mõtlevat? Kumma valime? Nojaa, see viimane on palju raskem, see eeldab rohkem ise oma jalgadel seismist kui mistahes majanduslik väljakutse (seda enam, et on ka sellega seotud!).
Me oleme selleks ju liiga lodeva iseloomuga, liiga leplikud-laisad, eks, meist ei tasugi loota, et me tahaks mitte mängida ettekirjutatud reeglite järgi, vaid ehitaks omaenda maailma, omaenda reeglid.
Siin, 23-aastase riigina, mängime me Putini-Venemaa mõjutsoonis, selle reeglite järgi. Me ehitame oma poliitilised vastandused eesti-vene mängule ja naudime seda viljatut ajuke...i, mis aitab püsida majandus-poliitilisel justnagu-eliidil. Nagu nemad ei tahakski enamat, nagu nad ei tahakski päriselt elada (aga ju siis ei taha, ikkagi Dogville, eks) – võileib ja soe tuba on tagatud. Isegi mullivann ja mõne paariariigi kuurort. Kes Eesti rikkureist puhkas esimesena Krimmis?
Jah, me oleme õppinud vihkama ja vaenlast otsima, me teeme suures plaanis täpselt sama, mis puutinid üle maailma, kõik, kes kinnitavad oma puitund, inimsust muserdavaid süsteeme.
Väiksem, nõrgem, viletsam, imelikum vaenlane on sisemise jõu mobiliseerimiseks alati parem. Eriti, kui saame teda näidata otse Voldemorti või Sauroni enese käsilasena.
Aga ma vaatan tollele eestlasele eneses otsa ja näen kõige suuremat vaenlast siin, sisimas. Tolles valges, heteroseksuaalses, vägaeesti minus, keda on võimalik painutada uskuma mittepaindlike süsteemide tõhususse ja kestvusse. Kel on raske astuda puruks oma kesta ja seista silmitsi tõelise, valusaga. Elu jääb alati siiasamasse nurga taha, ma ei kohtu temaga kunagi.
Pudrumägi on see kilpkonn, kes meid alati võidab. Aga miks kuradi pärast me üldse selle võidujooksuga nõustume/nõustusime, kui iga päeva, igaüks meist saab kogeda, et tõeline, see kohalolutunne, ei seisa üldse kinni noist asjust?
Idealisti jutt? Romantiline ila? Minu jaoks kõlab see pudrumägede ja majanduskasvu jutt nagu Okasroosikese uni: olen ilus ja vedelen ja olen veel ilusam, mul on kena-puhas pesu, ja tulgu tehku keegi mulle musi ja ma ärkan ja abiellun hästi ja me oleme rikkad ja … Minu Okasroosike on täis okkaid, ta on juba ärkvel (isegi unedes!), ta mõtleb juba. Ta ei oota valge suksuga jobu, kes tuleb sada aastat liiga hilja ja arvab, et teda peab armastama ainult ta kullatud kannuste ja magusa musi eest.
Jah, me uhkeldame oma sisemise siiliga, aga kus kurat see elukas praegu põõnabki? Juba paarkümmend aastat müttavad siin pigem kakukesed ja kordavad: „rohkem rasva, rohkem rasva, siis saab kõik“. Me valime alati rasvase kakukese, iseloomuta plönni. Siil mus uriseb, ila ta suunurgas, teravate kihvade veeres, on suisa mürgine.
Kui Eesti on tõesti vaba, siis me peame selle põhjani ära kasutama. Muidugi, lihtne ei saa see olema. Lõbus aga siiski. Tänavu on eesmärgiks lämmatada oma sisemine leplik putinist, kes läheb valib järgmine kord jälle … mittemillegi.
(autori kirjaviis ja stiil põhijoontes muutmata)
Toimetaja: Tõnu Pedaru