Igor Kotjuh: Eesti kaasaegne vene kultuur - vajalik, olemas, hinnatud
Möödunud nädalavahetusel toimus Tallinnas esmakordselt festival "VDRUG - Eesti kaasaegne vene kultuur".
Eesti kirjamees Igor Kotjuh tegi 10 tähelepanekut festivalist:
Olles kolme päeva jooksul külastanud peaaegu kõiki festivaliüritusi, julgen väita, et VDRUG on aastategu, viie aasta tegu, alanud sajandi kõige tähtsam sündmus Eesti venelaste kultuurielus.
Festivali toetavad tekstid viitavad ajaloolisele pretsedendile - Eesti Wabariigis 1924. aastal toimunud Vene kultuuri päevadele. See on nii, kuid festivali õnnestumisele aitas kaasa eelkõige tugev programm ja selle ümber toimuv.
Järgnevalt toon välja 10 tähelepanekut, mis lubavad nii arvata:
1. Tugev programm. Festivalil oli mitmekesine ja tugev sisu, mida tagasid praegusaja parimad venekeelsed kultuuritegelased - kunstnikud, kirjanikud, näitlejad, fotograafid, muusikud, režissöörid, kirjastajad. P.I.Filimonov? Aljona Suržikova? PX Band? Jah, ka nende loominguga oli võimalik tutvuda.
2. Ühendab erinevaid põlvkondi. See oli võrratu, kui sain paari-kolme päeva jooksul natukenegi rääkida mõne olulise kultuuritegelasega, kelle vanus on 20+, 30+, 40+, 50+, 60+, 70+. Kõik nad olid VDRUGil - osalejana või külalisena (nagu mina).
3. Tõstatab küsimusi. Festival ajendas mõtlema mitmele põnevale küsimusele, näiteks: mis on Eesti venelaste identiteet? Mis on kaasaegne kultuur? Kui hästi on kohalik venekeelne kultuur kajastatud Eesti meedias, eesti ja vene keeles (Evi Pärna ja Olga Privise performance "Topeltstandardid")?
4. Hoidub poliitikast, respekteerib erinevaid arvamusi. VDRUGi korraldajad Tallinna linn ja ajakiri Plug suutsid luua festivalil ja selle ümber neutraalset, loovat, kaasa mõtlema kutsuvat keskkonda, kus igaüks tundis ennast vabalt. See tekitas usaldust festivali vastu ning tuletas meelde, et selle nimes on peidus sõna drug - sõber. Ka festivalist osalejad ei teinud poliitilisi avaldusi.
5. Aitab mõista Eesti vene kultuuri praegust olukorda ja asumist ajateljel. Selles mõttes eriti õpetlik oli raamatunäitus „Alates Igor Severjaninist kuni meie ajani“, mida saab näha 20. veebruarini Vene teatris. Vaadates neid venekeelseid raamatuid, mida on Eestis ilmunud ligi 100 aastat, jõudsin järgmisele tõdemusele. Eesti kirjanduslugu on järjepidev, oma koolkondade ja juhtautoritega.
Kuid eesti venekeelne kirjanduslugu on katkendlik, rohkete algustega, mis sageli pole omavahel seotud: 1) sõdadevaheline periood ja kohalikud venekeelsed autorid, 2) NLiidu eri paigust Eestisse tulnud sõjameestest kirjanikud, 3) sõjajärgsed teisitimõtlejad, 4) perestroika eel, ajal, järel asutatud kirjandusajakirjad, mis avaldasid head kirjandust Eestist, Venemaalt ja mujalt, 5) 21. sajandi alguse noored autorid ja nende projektid, näiteks ajakiri Plug.
6) Kõnetab eestlasi ja venelasi. VDRUGi kõik (sic!) materjalid olid kakskeelsed - igasugused kavalehed, saatesõnad, reklaamid. Igal üritusel, kus käisin, oli kohal eesti- ja venekeelne publik. Festivali eel oli sellest juttu eesti- ja venekeelses meedias.
7) Esitleb Eesti kaasaegset vene kultuuri iseseisva nähtusena. Selle kirjeldamiseks sobiksid näiteks järgmised märksõnad: 1) juurtetus (kui mitte otsida juuri Esimeses Vabariigis), 2) lai rahvuslik-kultuuriline identiteediline väli (Sveta Grigorjeva esines emakeeles, ehk eesti keeles, ta tantsulavastus "Smells Like Team Spirit" tegeles mh mõistetega kollektiivne teadvus ja psühhoanalüüs; Narvast tulnud venekeelne pop-rock bänd "Tam i Tut" pakkus mh laule Arseni Tarkovski ja Jossif Brodski luuletustele), 3) intellektuaalsus (loojad kasutavad oma teostes keerulisi vorme ja filosoovilisi mõttekäike, teosed on sageli avatud lõpuga), 4) kosmopoliitsus (reeglina on tegemist modernse kunstiga, autorid sageli valdavad mitu keelt, nende loomingul on rahvusvahelist potentsiaali, näide: venekeelne indie-rock bänd Junk Riot ja nende põhiliselt ingliskeelsed laulud).
8) Festivalil on potentsiaali. Ideid: Eesti kirjanduse tõlkijad võiksid panna kokku näitust tingliku nimega "Eesti raamat vene keeles". Rock-muusika kõrval võiks kõlada ka siinsete venekeelsele räpparite looming. Lisaks oleks vahva, kui festivali raames toimuksid TÜ, TLÜ ja Narva kolledži õppejõudude avalikud loengud.
9) Festivali peale on olemas sotsiaalne tellimus. Kino Sõpruses toimus kirjandusüritus ja kahel päeval dokfilmide eeskava - iga kord saal oli täis või peaaegu täis (u 200 istekohta). Sveta Grigorjeva tantsulavastus VabaLavas oli väljamüüdud, Ivan Strelkini lavastus Von Krahlis samuti.
10. VDRUGil on tulevikku. Festivaliprogrammi panid ajakirja Plug tometajad Olesja ja Dan Rotar. Nad oskavad deligeerida ülesandeid oma abilistele ning küsida nõu. Nad lävivad eestikeelsete kolleegidega, on töökad, optimistlikud, kiiresti õppivad. Nad on intelligentsed ja heatahtlikud, avatud südamega inimesed. Nad võiksid teha sellist festivali veel.
Toimetaja: Tõnu Pedaru
Allikas: Est Lit Locus