Mihhail Lotman: Jürgen Ligi on tagasi astunud. Kas kaotaja või võitjana?
"Lõpetasin viimase sissekande veendumusega, et selles näotus loos võib olla ainult kaotajaid, võita pole kellelgi midagi," kirjutab Mihhail Lotman oma blogis. "Eksisin. Vabandan. Juba praegu võib näha, kuidas sellest õnnetust juhtumist lõigatakse kõvasti profiiti."
Arvasin küll, et just selliseid sõnavõtte, nagu minister Ligi endale lubas, ootavadki meie vaenlased, kuid niisugust juubeldamist, mis toimub näiteks venekeelse Delfi kommentaariumis, ei osanud ma siiski ette näha -- käib lausa rahvapidu: eestlaste maskid on langenud! Asi on juba ületanud Eesti piirid ja seda lutsukommi annab veel pikalt nautida.
Ma ei julge ennustada, kas Keskerakond saab nüüd sellest valijaid juurde (siiski usun, et pigem saab), kuid selle erakonna putinoidsem tiib sai oma konsolideerumiseks lisaressurssi. Samamoodi said tuult tiibadesse parlamendivälised äärmusrahvuslased. Kuid sellegipoolest ei hindaks ma viimast seika üle, kuna Reformierakond röövis järjekordselt nende show. Ka Keskerakonna rõõm jääb tagaplaanile, tundub, et põhilised võitjad on nimelt asjaosalised: Reformierakond ja sotsid. Läbinägelikult märkis juhtumi ühes esimeses kommentaaris Urmo Soonvald, et tegu on Jürgen Ligi isikliku pronksiööga. Sellest päris pronksiööst said Reformierakond ja peaminister Andrus Ansip suure sotsiaalse kapitali rahvuslike huvide eest võitlejana, mitte kunagi ei ole erakond ja peaminister nii populaarsed olnud kui pärast seda*.
Ka praegu koonduvad entusiastlikud Ossinovski paikapanemise nautijad liberaalse erakonna lipu alla. Lõpuks ometi julgeb keegi nimetada asju nende õigete nimedega. "Ega Ligi ei öelnud ju midagi valesti," kostab erinevatelt pooltelt. Need aga, kellele tundub, et Ligi sõnad on täiesti lubamatud, lausa šokeerivad (ja ma ei pea siin silmas sugugi venelasi), tunnevad tugevat sümpaatiat sotside vastu. Ja nii mõnigi juba teatas nende toetamisest. Seega võiks edu puhul õnnitleda täiesti erinevaid jõude.
Hall oravhunt
Paraku on aga nii, et kui sellest asjast keegi võidab, siis on ka kaotajaid. Kaotajad on kõik need, kes võitlevad Eesti ühiskonna sidususe ja jätkusuutlikkuse eest, need, kellele riiklikud huvid on tähtsamad kui hetkeline isiklik või erakondlik kasu. Ning kui asi juba rahvuspinnale taandada, siis loomulikult on kaotajateks rohkem eestlased kui venelased. Eesti Vabariik on eestlaste rahvusriik. See tähendab, et riigil lasuvad kindlad kohustused Eesti rahvuse, keele ja kultuuri hoidmisel ja et ta ei vastuta ühegi teise keele ja kultuuri heaolu eest (mis muidugi ei tähenda kellegi diskrimineerimist, EL kõrged inimõiguste standardid on Eesti Vabariigis tagatud kõigile). Ent see tähendab samas, et just eestlastel peaks olema selle riigi hea käekäigu ees suurem vastutus. Ühiskonna sidusus on selle heaolu lahutamatu komponent ja pole sugugi juhuslik, et nii mõnigi Eestimaa venemeelne tegelane töötab sellele vastu. Need, kes püüavad praegu halvustada või marginaliseerida Jevgeni Ossinovskit, annavad hoogu juurde Yana Toomi või Mihhail Stalnuhhini taolistele poliitikutele.
Ligi on kurtnud, et tema sõnad on kontekstist välja rebitud. Ja nad tõesti on seda. Kuid kontekstis vaadelduna on pilt veel kurvem. Vana kooli mees Margus Reemets kiitis Jürgen Ligi Facebookis "Ossinovski tasakaalukust". Kuus tundi hiljem reageerib sellele Ligi: "Ossinovski "tasakaalukus" pole muud kui juurtetus ja teadmatus./.../ Tema, sisserändaja poeg roosast erakonnast peaks olema üliettevAtlik, aga ta ei teagi vaadata." (säilitatud originaali kirjapilt). Lapsepõlvest saadik olen harjunud rahvusliku stereotüübiga, et eestlased on tasakaalukas ja viisakas kultuurrahvas, sisserändajad aga on kultuuritud, lärmakad ja ebaviisakad. Pean tunnistama, et sisserändaja pojana võtsin ma selle stereotüübi omaks ning olen Venemaale reisides olnud nii mõnigi kord häiritud sealsete kommete pärast. Nüüd aga saime Ligi käest teada, et just nomaadid ja nimelt oma juurtetuse pärast võivad lubada endale tasakaalukust. Tema aga ei pea oma sõnu kontrollima. Ma kardan, et sovetlik minevik on ka Jürgen Ligit mõjutanud rohkem, kui ta tahaks endale tunnistada.
Ning viimane. Sots Abdul Turay ütles, et Ligi oleks Suurbritannias, Prantsusmaal või Saksamaal oma kohalt läinud minutipealt. Ta tõi paralleele Enoch Powelliga, kes pärast oma kurikuulsat kõnet verejõgedest (1968) tagandati konservatiivide erakonna varikabineti ministri kohalt. "Powelli poliitiline karjäär oli igaveseks lõppenud," nendib Turay.
Paralleel pole korrektne. Esiteks ei saa võrrelda FB postitust avaliku ja hoolikalt ettevalmistatud kõnega (Powell oli väga populaarne kõnemees). Teiseks ei kutsunud Ligi kedagi diskrimineerima, aga just see oli Powelli põhipoint. Pealegi tundub nii mõnegi praeguse Briti Iseseisvuspartei (Independence Party) poliitiku sõnavõttude taustal Enoch Powelli kõne võrdlemisi mahe.
Veel aga olulisem on asjaolu, et Powelli kõne oli ülimalt populaarne -- ta sai üle saja tuhande toetava kirja, gallup näitas, et 74% britte jagasid ta seisukohti ja vaid 15% ei olnud temaga nõus. Aastatel 1969-1972 näitasid gallupid, et ta on populaarseim Briti poliitik**. Mis veel olulisem, arvatakse, et tema populaarsusel oli võtmeroll konservatiivide üllatusvõidul 1970. aasta üldvalimistel. Oxfordi analüütiku R. W. Johnsoni hinnangul tõi Powell erakonnale kaks ja pool miljonit uut häält, nii et poliitilise karjääri lõpust oli asi kaugel. Need, kes nõudsid Ligi tagasiastumist ja praegu rõõmutsevad oma võidu üle, valmistavad tegelikult ette tema peatset triumfaalset tagasitulekut. Mis võib-olla pole sugugi paha.
* Siinkohal pean vajalikuks meelde tuletada, et ise olin samuti pronksmehe teisaldamise poolt ning hääletasin vastavalt ka Riigikogus, kuid see ei tähenda, et ma kiidaksin heaks selle teostamise viisi (minu tolleaegsete sündmuste põhjalikumaid analüüse võib näha siin ja siin).
** "A Feb 1969 Gallup poll showed Powell the 'most admired person' in British public opinion" (Dumbrell, John 2001, A Special Relationship, pp. 34–35,).
Artikkel pärineb Mihhail Lotmani blogist.
Toimetaja: Valner Valme