Keelesäuts. Selmet öelda "selle asemel et"
Aastapäevad tagasi tegin „Keelesäutsus” propagandat sõnale „peagu”, mis ei ole nii tülikalt mitmetähenduslik kui „pea” ega nii tüütult pikk kui „peaaegu”. Too sõna, „peagu”, mida omal ajal populariseeris ka Johannes Aavik, on tekkinud loomuliku kulumise teel ja oli õige tavaline 1930. aastatel.
Seekord räägin veel ühest sõnast, mis seostub Aaviku ja 1930. aastatega. See sõna on "selmet" tähenduses "selle asemel et". Nagu näiteks lauses: "Deklameerin siin raadios "Keelesäutsu", selmet õues päikest võtta."
Just nagu "peaaegu" ja "peagu" puhul, on selle sõna näol tegu pikema ja kohmakama väljendi lühema vormiga: ühendsidesõna "selle asemel et" on koondatud lühivormiks "selmet”. Aga kui "peagu" on tekkinud loomuliku häälikukao teel, siis "selmet" on Aaviku 1930ndatel loodud tehistüvi.
Olen kuulnud inimesi küsivat, mida see sõna üldse tähendab, või arvavat, et see on tulnud ei tea kust ja seda kasutavad ei tea kes. Teadmatus tähenduse ja päritolu suhtes tekitavad umbusku, milleks aga äsja kuuldu valguses ju enam põhjust pole.
On ka neid, kes seostavad sõna keelealpuse, edeva väljenduslaadiga, sooviga "arhaisme" loopides silma paista. Vahel see ehk ongi nii, kuid enamasti kasutatakse seda sõna ikka tahtest väljenduda ökonoomsemalt. Pealegi, nagu me nüüd teame, ei ole tegu mingi arhaismiga, vaid võrdlemisi noore, vähem kui sada aastat vana sõnaga.
On neidki, kes kasutaksid sõna meelsasti, aga kõhklevad, kas see ikka on kirja- või ehk ainult kõnekeelne. Neile võin rahustuseks öelda: "selmet" on igati sünnis ka kirjakeeles.
Niisiis, kokkuvõtteks kõikidele kõhklejatele ja vastalistele: kasutagem "selmetit" julgelt, sest see on üks tubli sünniloo ja konkreetse sisuga sõna, mis võimaldab väljenduda säästlikult ja on lubatud kirjakeeleski.
Toimetaja: Valner Valme