Riho Västrik: see sari räägib Eesti ajaloost nähtuna läbi dokumentalistide silmade
Esmaspäevast, 19. oktoobrist on ETV2 eetris Riho Västriku kuueosaline autorisaade "Elu nagu filmis? Subjektiivne objektiiv". Algavas sarjas on vaatluse all aastad 1960-1985 Eesti dokumentaalfilmide autorite loomingu põhjal. Sarja autor Riho Västrik andis kommentaari, kuidas sari sündis ning mis on selle tagamaad.
Kuueosaline saatesari räägib Eesti ajaloost dokumentalistide loomingu põhjal. Vaatluse all on aastad 1960-1985. See on ajajärk, mil kujunesid ja lõid oma tippteosed tänaseks klassiku staatuses dokumentalistid Andres Sööt, Mati Põldre, Peep Puks, Mark Soosaar ja nende kolleegid. Veerandsada aastat kunstnike eneseväljendamist võõra võimu tingimustes. Pidev laveerimine selle nime, et samaaegselt oleksid rahul nii ideoloogiajüngrid kui looja enesetunne. Kuigi Nõukogude Liit oli varjul raudse eesriide taga, avaldasid sündmused maailmas siiski mõju Eesti NSV tõsielufilmile.
Kust see mõte üldse alguse sai, et selline sari teha? Kus selle mõtte tagamaad on?
Ma olen Balti Filmi- ja Meediakoolis dokumentalistika õppejõud ja kui ma hakkasin seal õpetama, siis juhtus esimese lennuga niimoodi, et dokumentalistika ajaloo osa pidi algselt keegi teine lugema, aga lõpuks pidin seda ikkagi ise tegema. Ma sain aru, et maailmas on väga ägedaid käsitlusi dokumentalistika ajaloost, aga Eesti omast mitte.
Sealt see hakkas vaikselt idanema – arutasime Jüri Sillartiga, et peaks tellima kelleltki meie filmiteaduse osakonna üliõpilaselt ja siis ka see asi venis ja venis, kusagile ei jõudnud ja siis ma mõtlesin, et see asi ikkagi huvitab mind ja astusin ka doktorantuuri, et seda asja uurida.
Hakkasin tegema intervjuusid, et teha üks mängufilmi pikkune kinofilm. Lõpuks oli aga asi niiviisi, et minul olid interjvuud tehtud, aga filmiks finantsi ei olnud. Lõpuks ETV2 pakkus, et sellest võiks teha sarja, mille ma rõõmuga võtsin vastu.
See on hästi pikk töö olnud. Esimesest intervjuust on kindlasti viis aastat möödas. Lisaks muidugi intervjuudele kõik muu sinna juurde kuuluv – filmide vaatamine arhiivides ja muu selline.
Kes seda sarja vaadata võiks?
Ma arvan, et kuna see sari ei räägi spetsiifiliselt dokumentalistikast, vaid see räägib Eesti ajaloost nähtuna läbi dokumentalistide loomingu. Seega võiksid vaadata kõik, keda huvitab see lugu – meie juured ning see, kust me tuleme.
Mina olen ise sel ajal koolis käinud, kui enamik selle sarja filmidest tehti. Seega see on kõik minu elu. Ma arvan, et selliseid inimesi on pea pool Eesti rahvast, kellel on see isiklik side – ülejäänud pool on see, kelle jaoks võiks see lihtsalt põnev ajalugu olla.
Toimetaja: Kaspar Viilup