Live-elamus: Jazzkaare maitsejulgus nõuab lõivu?
Kontsert
Jazzkaar: Ibrahim Maalouf, Larkin Poe, Jussi Olavi Saivo jt.
17.4. Telliskivi Loomelinnakus
Araabikat, juurterokki ja avangardseid sahinaid
Juba 26. aastat tatsuv kodumaine jazzipidu ei ole näidanud stagneerumise märke ja jätkuvalt enda paleti värve ja vahetoone uuendav sündmus on kasvanud pea aastaringseks meeldetuletuseks jazzi mõiste laiendamisel. Maitsejulgusel on ka pudedaid külgi ja kohati tundub, et ühtse vihmavarju alla koondatakse ehk vahest liigagi eri suunda ja tasemesse jooksvaid jazzikompajaid.
Avapäeva obskuursusteks osutusid avangardsed vaheaktid, mida võis hea tahte puhul ka kunstiks nimetada. Sõltumatu Tantsu Laval aset leidnud Jussi Olavi Saivo heliimprovisatsioon ei suutnud vaatamata meditatiivsetele püüetele pinget hoida ja kujunes tüütuvõitu sonimiseks, mis võis ka "Unehalvatuse" nimelise etteaste eesmärk olla. Soomlase teatraalse hulluse tõi aga märksa mõjuvõimsamatesse sfääridesse Erik Alalooga helimüsteerium "Noise Or Not", mis jätkas küll industriaalsekõlaliste ebapillidega, aga võlus torudest, pulkadest, tõrrehelidest ja kajadest välja sügavalt väristava kõdumaailma.
Helimanipulatsioonidel mängles ka teine soomlane - trummar, sämplisepp ja helivigurdaja Tatu Rönkkö, kelle kaugelt peale kesköhe kandunud ülesastumine ei suutnud jahedalt läbiloksutatud publikut enam eriti virgena hoida.
Avapäeva tõmbenumbriks kuulutatud Liibanoni päritolu prantsuse trompetist Ibrahim Maalouf andis aga oodatud jazzilaksule kõige kaloririkkamal kujul kütet. Vabakäeliselt stiilidel kappav kontsert fankis ja klõbises kohati lausa progelikes kõrgustes ja tundus, et instrumentaalne, filmilik, postrokkiv olek valitses ka pehmamate ja tundlikumate sfääride üle. Maaloufi tunnuslikku, araabiapärastel veerandtoonidel võbisevat trompetit sai nautida pisteliselt ja värske koosseis Red & Black Light ongi ilmselt võtnud suuna märksa sirgjoonelisema ja tantsulikuma käsitluse poole.
Maaloufi hiljutiselt plaadilt "Illusions" tuttav hävitavate kõladega, pööraselt fankiv trompetiarmee on taltsutatud klahvpillidesse, kus domineerivad nüüd tuntavalt euroopalikumad kõlad. Reipalt rokkiv etteaste suutis aga pea täissaali kaasa elama panna ja traditsiooniliselt paluti lõpuks jätta ka toolid kus see ja teine ja ennastunustavalt tantsides kaasa lüüa. Treenitud jazzipublik ei löönud verest välja ja hillitsetud ühendkoorina peeti maha ka üks ümisev eepikapala. Pidu käis ja kokkuvõttes jäigi ehk veidi puudu rohkem süvitsi minevatest hoovustest, milles Maalouf kahtlemata aus ja kodune on.
Õhtu teine tähtis akt - Atlantast tulev õdededuo Larkin Poe võttis juba ülessoojendatud publiku mahedasse haardesse, kus hakkasid tooni andma americana ja roots rock. Tihti muusikalistesse ilmselgustesse kalduva koosseisu võlud olid kindlasti tarmukate õdede lavasarmis ja põhivokalisti Rebecca Lovelli pöidlassekeeravas olekus.
Megan Lovelli lõdvarandmelist ja virtuooslikku steel-kitarri käsitlust sai aga nautida igasuguse allahindluseta ja olulisel määral lisas kogu masinale gruuvi trummar Marlon Pattoni meisterlik trummi-ja bassiliini töö. Rohkem saloon’i kui kultuurikatedraali sobiv akt ei muretsenud eriti enda liigitamise üle ja lasi jazzpunkaritel ja sonimeestel end täiel määral rockijuurte higistesse hõngudesse kanda.
Jazzkaare üllatused jätkuvad.
Toimetaja: Tõnu Pedaru