Arvustus: Mac DeMarco muretu lõngusemuusika
Uus plaat
Mac DeMarco
Salad Days (Captured Tracks)
8/10
Rohkematel plaatidel peaks olema taoline “kaheksa-sekundi-lakmuspaber”. Mac DeMarco “Salad Days’i” ava- ja nimiloo puhul töötab see nii: kui sa selleks ajaks, mil DeMarco lõpetab melanhoolse muigega oma esimese rea ettekandmise, artisti ja plaati totaalselt ära armunud pole, võib “Salad Days’i” ilmselt rahulikult kõrvale panna.
DeMarco muretu muusika ja augulise naeratuse koostoimel on teda lihtne slacker rock’i esindajaks nimetada ja tõepoolest – nii laiska, kuid samas emotsiooni ja nostalgiaga laetud muusikat pole tehtud Pavementi aegadest saati. Aga kõige selle kiuste DeMarcot (sama käib muidugi ka Pavementi kohta) ja tema loomingut lihtsaks nimetada oleks viga: läbi kumavad hoolikalt sätitud vihjed kuuekümnendatele ja psühhedeeliale ning paralleelid tõmbavad end ise The Modern Loversi Jonathan Richmani soolotöödega.
Viimasel ajal on ilmunud veel üks laisalt ilus plaat – Real Estate’i “Atlas”, aga “Salad Days” on isegi salakavalam – kust näiteks need johnmausilikud sündid “Passing Out Pieces’is” välja kargavad ja kuidas, oh kuidas, nad kogu kupatuse nii melanhoolseks muudavad? Kuidas kõik “Salad Daysi” lood nii sarnaselt kõlavad, aga samas on neid täiesti võimatu sassi ajada? Kui ajad oleksid teised, kas oleks DeMarcost saanud Motowni artist? Ja albumi lõpulugu “Johnny’s Odyssey” on ju pea säärane instrumentaalne kosmoseodüsseia, mida Vaiko Eplik paar aastat tagasi teha armastas. Kas DeMarco ja Eplik võiksid olla sõbrad?
Muidugi võib “Salad Days’i” kuulata ka ilma ühegi küsimuseta algusest lõpuni kaasa ümisedes, jalgu seinale visates ja parematele päevadele mõeldes. Kuigi DeMarcost on rohkem rääkima hakatud just nüüd, ei maksa unustada, et 2012. aastal ilmus tal veel kahe plaadi jagu suurepärast materjali: “Rock And Roll Night Club” ja “2”.
(Ma siia tagasihoidlikult ei saa lisamata jätta toimetaja soovitust kah. Hea plaat.)
VV
Ja vaata palun Mac DeMarcot tänavamuusikuna Sao Paulos:
Toimetaja: Valner Valme