EKA rektorikandidaadid: meid ei ole vaja päästa!
Tänases Vikerraadio „Reporteritunnis“ olid stuudios kolm Eesti Kunstiakadeemia (EKA) professorit: Mart Kalm, Ivar Sakk ja Andres Tali, kelle hulgast auväärt valimiskogu tuleval teisipäeval valib Eesti Kunstiakadeemiale uue rektori. Kaja Kärner küsis neilt, kuidas kunstiakadeemia uueneb ning samas vana ja väärikat säilitab.
Mis on kõige olulisem EKA arengus?
Kalm: EKA rahastamisega on halvasti, riiklikul tasandil on süsteemne viga. Teised ülikoolid saavad teadusgrantidena suurt toetust, kunstide alal need meetmed puutuvad. Tuleb jätkata riigile selle ebavõrdsuse selgitamist, et õiglus jalule seataks.
Sakk: Kollegiaalsus ja laiapinnaline juhtimine. Tahaksin, et kooli sisu ja vormi saaks määrata laiapinnalisemalt, kui praegu. Nõukogu peaks osalema arengus hulga rohkem, samuti tuleks kutsuda vajadusel eksperte, et kool saaks paremaks ja rahvusvahelisemaks meie ühise tööga.
Tali: Sujuvama organisatsiooni loomine. Bürokraatia on kõrghariduses meeletult kasvanud, tuleb leida lahendus, kuidas akadeemiline personal ei peaks sellega nii palju tegelema. Samuti on oluline uue maja valmimise ja sinna kolimise problemaatika.
Kas uus maja päästab EKA ja lahendab kõik probleemid?
Tali: Kindlasti mitte, seal tekib täiesti uus olukord ja uued rollid. Ühine platvorm tuleb välja töötada enne, kui sinna kolime. Ka kõige hullumeelsemad ja innovaatilisemad ideed tuleb läbi kaaluda.
Sakk: Vana maja oli kommunistliku aja kombinaat. Sünergiat, mis oleks võinud tekkida, polnud maksimaalselt ära kasutatud. Uues majas on palju avatud pinda, üliõpilased saavad töötada oma laua taga ja olla samas koos. Erialade vahel on piirid hägused. Uus ruum loob uue kvaliteedi, juba plaane vaadates tekib uusi mõtteid.
Tali: Uus maja on totaalselt teistmoodi. Ühist ruumi pooldas eelkõige arhitektuuriteaduskond. Seega läheme seda teed, et loome võimaluse sünergia tekkeks.
Kalm: Maja on loomulikult vajalik. Samas, kolime välja väga prominentsetelt pindadelt, praegu on teaduskonnad küll eraldi, kuid väga õdusates ja soliidsetes ruumides. Kunstiteadlastel ja muinsuskatisjatel on isegi kahju neist lahkuda. Uuel rektoril on vaja osakondade tekkinud iseteadvust natuke kärpida.
Tali: Ma pole aru saanud, millest või kelle käest on vaja EKA-t pidevalt päästa. Jah, majaga oli probleeme, aga kool on kogu aeg töötanud normaalsel tasemel kõrgkoolina. Midagi pole totaalselt hukka läinud, ma ei näe vajadust rahvusliku päästekomitee moodustamiseks.
Millise suuna võtab EKA rahvusvahelistumine?
Tali: Rahvusvahelistumisega seonduv on kõigi kõrgkoolide probleem - kui palju teha võõrkeelset õpet ja kuidas saada nimekaid välisõppejõude. EKA-sse tuleb sel aastal üle 90 välisüliõpilase.
Kalm: Rahvusvahelistumine pole kindlasti EKA valupunkt, pigem on oldud esirinnas. Juba 90tel olid meie kaitsmistel välisretsensendid ja diplomitöid tehti Pariisis. Protsess vajaks lihtsalt paremat juhtimist. Näiteks arhitektuuris ja kunstiteaduses on õppejõududena käinud läbi rahvusvahelised tipud, keda kadestaks iga Euroopa ülikool.
Ka EKA-s olevad teadmised on eksporti väärt, selleks tuleks inglise keelseid õppekavu juurde luua. Erasmusest ainult ei piisa.
Tali: Võõrkeelse õppekava loomine on kulukam kui eestikeelsel. Haridusministeerium seda ei toeta, mis tähendab, et peame valima, kas üks õppekava on eesti- või inglisekeelne. Kindlasti peab olema võimalus vähemalt bakalaureuse tasemel õppida eesti keeles. See on kultuuriküsimus, muidu kaotame kasvõi terminoloogias. Midagi pole praegu halvasti, lihtsalt üritame selgitada, millise tee peaksime valima.
Sakk: Igapäevapraktikuna, kes tegeleb õpetamisega, ütlen, et pea ühtegi tundi ei saa enam pidada ainult eesti keeles. See tähendab, et ma teen topelttööd. Professoril tekib küsimus: kui nagunii võõrkeeles õpetada, miks mitte siis teha seda mujal hoopis teiste palganumbrite eest. Tuleb kaasata õppureid, kellelt saab küsida tasu.
Kalm: Pole mõtet hälbida Euroopa väikeriikide teest, kus globaliseerumise tingimustes bakalaureuseõpe jääb rahvuskeeles, magistriõpe muutub aga üha rohkem ingliskeelseks. Selle pluss on, et me ei valmista ju ette inimesi kitsalt Eesti turule. Nii saavad meie tudengi palju parema stardiplatvormi.
Tali: Raha on üks aspekt, lisanduvad ruumilised küsimused, õppejõudude valmisolek võõrkeelseks õppeks, see on probleemide kompleks.
Sakk: Üks asi on, kes tahab õpetada, ja teine, et kes tahab õppida. Näiteks Aalto ülikoolis Soomes kurdetakse, et paljud Hiinast ja Venemaalt tulnud tudengid tegelikult keelt ei valda. Helesinine unistus puruneb, tuleb tegeleda järeleaitamisega, mitte eriala taseme tõstmisega.
Kalm: Kui on kriitiline arv inglise keelseid üliõpilasi, siis muutuvad ka üldainete maksumused mõistlikumaks.
Tali: Eesti ei ole veel Euroopa kunstipealinn, enamus, kes tulevad, tahavad valida enne Londoni, Berliini ja teiste metorpolide vahel. Siin on küll oma hillitsetud provintsivõlu, mida mõned hindavad, aga see toimib niššialadel, nagu näiteks animatsioon BMF-s tänu Priit Pärnale.
Kalm: Paljudel erialadel on põhjust olla uhke oma õppekava juhtide üle, näiteks kasvõi Ivar Sakk, Mare Saare klaasikunstis, Kadri Mälk ehtekunstis, Lennart Männi unikaalne nahatöötlemine - need tõmbavad, neid tullakse spetsiaalselt õppima.
Ja veel: EKA ootaks Eesti tööstuselt allhanke faasist väljajõudmist, et nad lõpuks ometi teeniks miljonied EKA vilistlaste ajupotentsiaali rakendades.
Kuidas tuua andekaid ja motiveerituid tudengeid konkureerivatele õppekavadele, nagu näiteks arhitektuur nii EKA-s kui TTÜ-s?
Tali: Ainus viis on tuua pidevalt esile oma erisusi ja tugevusi, ei ole põhjust häbeneda ega latti madalamale lasta. Arhitektuuris ei planeerita ka üliõpilaste arvu vähendada, kuigi TTÜ-s avati sama eriala. Konkurentsil on üks hea külg, see paneb inimesed rohkem ja paremini tööle. Arhitektuuriteaduskond on viimasel ajal meeletult arenenud. Ma ei näe selles erilist draamat, kui kusagil on paralleelne eriala. See tekitab küll küsimusi, aga need on lahendatavad.
Sakk: EBS-iga tehakse disainis koostööd ettevõtluse alases õppes ja tootearenduses. Mis puutub arhitektuuri, siis TTÜ on alati seda eriala tahtnud, lõpuks nad said selle - no mis siis ikka, me peame lihtsalt olema ilusamad ja targemad. Tudengid mõlemast koolist suhtlevad omavahel ja nad on piisavalt tundlikud kvaliteedi suhtes, ei piisa lihtsalt klantsreklaamidest.
Kalm: Arhitektuuri õpetatakse suurematel maadel nii kunsti- kui tehnikakoolides. Meie juhtum pole kindlasti ainulaadne.
Tali: Üliõpilased siirduvad välismaale semestriks või kaheks ja tulevad tagasi värske kogemuse ja teadmisega. Teine pool üliõpilasvahetusest näitab, et välismaalased otsivad võimalusi tulla siia arhitektuuri õppima puhtalt sellepärast, et meie tublimaid on palju sinna läinud ja on meile reklaamiks. Akadeemiline süsteem töötab aeglaselt, järske pöördeid siin teha ei saa.
Üks plaanitav struktuurimuudatus on mahukam veebimeedia õpetamine, kuid kas see tuleb traditsioonilise tarbekunsti arvelt?
Kalm: Uued erialad tulevad vanade kõrvale. Selge, et maailma on muutunud. Ivaril on veebimeediaga lai tööpõld, sest Eesti veebidisain näeb kohati piinlik välja. Näiteks teadusinfosüsteem ETIS on täiesti diletantlik riigihankega saadud pakett. Taolist halba disaini näeme igal pool vohamas vaatamata Eesti IT-riigi mainele, sest visuaalset poolt on alahinnatud. Kunstiväli on avar, see pole nii, et üks eriala sööb teise välja. Vitraažikunsti hiilgeaeg oli küll keskajal, kui ehitati katedraale, aga seda õpetatakse praegugi jätkuvalt maailma kunstikoolides.
Sakk: Tasakaal uue ja vana vahel kujuneb iseenesest. Näiteks graafilisse disaini ei mahu kõik soovijad, sel aastal anti väljajäänutele samade eksamitulemustega võimalus vaadata teistel tarbekunsti aladel ringi, ja selgus, et noored polnud nendest kuulnudki, kuigi need on väga huvitavad. Kuid konjunktuur ei vaja tõesti enam kümmet keraamikut aastas. Graafilises disainis diplomeerub igal aastal 3-4 neid, kes liiguvad edasi ainult digitaalsesse maailma ega hakka iial trükiseid kujundama. Seega kontingent ja sotsiaalne tellimus veebimeedia õpetamiseks on olemas, see tuleb lihtsalt vormistada õppekavaks.
Tali: Üritame vanu erialasid säilitada, isegi kui on kolm inimest ühel kursusel. Võib-olla ei peaks siis vastuvõttu tegema igal aastal, aga ma ei ole küll see timukas, kes erialasid kinni panema hakkab. Muidugi, kui üldse üliõpilasi ei tule, siis pole midagi teha.
Uued erialad on seotud uute tehniliste lahendustega, millega alati kaasneb haip, et nüüd on vaja uusi spetsialiste. Tegelikult on vajalikud teadmised ja oskused mingil kujul olemas, sageli piisab täiendõppest. Peame kujundama õppekava nii, et on baasõpe, mis sobib kõigile, ja sellele saab lisada mooduleid, mille abil saab omandada kaasaegse eriala. Uusi spetsialiste on vaja ehk 20 inimest, kui tuleb uus tehnoloogialaine, aga akadeemiline süsteem sel ajal alles käivitub. Peame olema paindlikud. See nõuab tööandja ja akadeemia pidevat sidet.
Millist koostööd kunstipublikuga näete kaasaegse kunsti arusaadavamaks muutmisel?
Kalm: On tähtis õpetada jätkuvalt kunstiõpetajaid. 90tel toimus kunstis suur murrang, see mida Pedas õppinud valdasid, ei vastanud uue kunstisituatsiooni nõuetele. Murrang kunstis oli väga järsk ja dramaatiline, näiteks teatris pole midagi nii pöördelist toimunud.
Kunst peab osutama ühiskonna valupunktidele, aga sageli ei taha inimesed neil teemadel kaasa mõelda. Tegelikult on see ülesanne kunstnikele, et ainult kriitikud neist ei vaimustuks. Maalilisuse tagasitulek praegu on ehk teadlik publikga silla ehitamine.
Sakk: Olla kaasaegne, avatud ja sõbralik. Uued ajad on toonud uued põlvkonnad, niivõrd visuaalsele keskendunud inimesi pole enne olnud. See põlvkond, kelle kaotasime 90tel, ei pidanud ise vaatama, valikud olid nende eest ära tehtud. Uus generatsioon õpib ise vaatama.
Tali: Peame arvestama, kes on tänane kunstivaataja. Paljud on esmase esteetilise koodi saanud 80tel, nad lähtuvad 70-80te väärtustest, kus kunst kuulus Eestis tõesti rahvale: käidi näitustel ja mõisteti töid. Praegu jõuame tagasi normaalsesse situatsiooni, kus kunstil on erinevad tasemed, mis tähendab, et palju jääbki priviligeerituks. Igale publikugrupile on olemas kunstnikud ja näitused. Noorem põlvkond läheb kogu aeg eest ära, kuid see ongi normaalne. Aga elitaarne kunst peab ka olema, muidu me ei liigu edasi.
Kalm: Neoliberaalses, kasumile orienteeritud ühiskonnas on kunsti roll üha rohkem marginaliseerunud. Idufirmasid nähakse messiana, aga tegelikult on nad erilisele kasuahnusele üles ehitatud. Kunst ei tegele kasumiga, ja seda protsessi EKA ei jõua peatada, see on väljaspool meie käeulatust.
Toimetaja: Mari Kartau
Allikas: Vikerraadio