Arvustus. Meie olemegi see kõnts
Uus lavastus
"Kõnts"
Teater NO99
Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo
Töö kehaga Jüri Nael
Valguskunstnik Petri Tuhkanen
Muusikaline kujundus Jakob Juhkam, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper
Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Jarmo Reha.
Esietendus 17. oktoobril
Kõnts ei hävi, kõnts jääb igaveseks. Kõnts on me armastus. Ja meie olemegi see kõnts.
Umbes 30 aastat tagasi rääkis mu õps Mikiver ühest teatrietendusest, mis oli talle vägevalt muljet avaldanud.
Tükk oli tehtud Tšehhovi järgi. (Hm, oli see nüüd "Kirsiaed" või "Kolm õde", mis mõlemad räägivad ühiskonna-seltskonna mandumisest, allakäigust ja kus mõlemas Mikk Mikiver ise loorbereid lõikas. Kord Lopahhini, siis Veršininina.) Vist Moskvas oli toda mängitud. (Muide, kas pole pentsik, kui Moskva linnas mängitakse tükki, kus näitlejanna õhkab: "Moskvasse, Moskvasse!" Justkui oleks see suur kultuuripaleus, mis on ainus, mida ihaldada ja see Moskva, kus toimub etendus, pole see õige Moskva.)
Mis siis õps Mikiverile lavastuses muljet oli avaldanud?
Kõigepealt see, et kõigil osalistel olid seljas väga ilusad kostüümid. Peened, kaunid, nõelasilmast tulnud (no taolisi nägin ka ta enda seljas tihtipeale, kirg oli mõistetav).
Ja siis olid laval olnud õled ja heinad. Õlekubud, õlehunnikud, heinasaod. Kus sees tantsiti ja vahel ka püherdati – nii, et näitemängu lõpus olid kaunid riided kõik heinapepri täis, kortsus, räämas, tolmused.
Ah mis löök!
See, et inimeses pidi kõik olema kaunis, nii riided kui mõtted, oli ruineeritud! Oh, mis nauding vaatajale. Me mandume! Me oleme pahad!
No natuke keel põses see asi pidi olema, sest ega head näitlejad, kes asja esitasid siis pahad olnud ei enda ega vaatajate arust. Nemad tegid ikka kultuuri. Ehk isegi publik polnud oma arust paha ega mandunud. Pahad olid – noh, kõik teised inimesed... kuskil seal kaugel. Või siis lähedal. Need, kes polnud etendust vaatama tulnud. Kes oli kuskil mujal. Matsid! Ei tule teatrisse, ei mõista teatrit, seakari!
Maailm hakkas vist hukka minema juba antiigis. Vähemalt iga noorus läks alati hukka. Vääramatult. Ja see protsess on jätkunud siiamaani. No ehk läks inimkond hukka juba enne antiiki, aga tolle kohta on meil vähe infot. Ehk juba siis, kui me puu otsast alla tulime, hakkasime manduma? Tõenäoliselt.
NO teater on nüüd (üllatuslikult?) leidnud üles sarnase asja. Näitlejad püherdavad paar tundi naudinguga kõntsas ja demonstreerivad meile maailma ja kultuuri allakäiku. Markeerivad kõntsas ka keppimist (hm, kas keppimine on kuidagi olemuslikult paha ja kole asi, mida tuleb halvustada? Või siis on head keppimist ja halba ja meile näidatakse, et ai-ai, nii ei ole küll ilus keppida!? Kuidas on ilus keppida, seda kahjuks küll ei demonstreerita.)
Ja kõik on ju ilus ja kultuurne, kogu see sopas sumpamise kaunis koreograafia ja taolist ühiskonna tümitamist ja mädapaisete avamist on teatris ju ikka ennastsalgava naudinguga tehtud... ainult, et tiba üheülbaliseks kisub.
Nigu Tšehhov oleks pikka näitemängu sisse kirjutanud vaid ühe korduva fraasi: "Moskvasse, Moskvassse, perse kah, ei, ikka no sinna... perse läheb kõik, hm, või siis Moskvasse."
Iseenesest on see ju tore ja lõbus.
Aga minimalism hakkab tööle siis, kui ta on viidud ekstreemseks nagu näitemängus "Godot’d oodates". "Kõntsa" tekst jääb Godot’st tibakese lahjemaks.
No ette heita ei saa. Samuel Becketttil ei olnud ka iga päev hea päev. Mitu Godot’d ta siis kirjutas? Kõigest ühe. Teised tükid kippusid rohkem Kapsapeadeks.
Aga taaskord, taaskord tuleb tunnistada, et kui on põhjust kirglikuks virinaks, siis on midagi korda läinud. Nii ongi. Läks jah korda. Ja selle eest minu kummardus trupile publiku poolelt. Ja igatsus, et te teeksite veel paremini.
(No Rebekka ütles, et Rasmus Kaljujärv oli ikka peajagu teistest üle. Et iga millisekund oli tal laval kaetud ja täidetud sisemise intensiivsusega.
Küsisin siis õelalt, et kas sellepärast oli teistest üle, et ta paljas ülakeha on nii ilus ja lihaseline?
Rebekka jäi korraks mõtlema.
Aga Rebekka mees Valner vaatas oma nina ette lauale ja rüüpas õlut.
Ühesõnaga, me veetsime kenasti ja kultuurselt aega. Isegi soovi Moskvasse põgeneda ei tekkinud. Läksime hoopis Woodstocki, kus teadagi ootas ees tore läbu.)
Toimetaja: Valner Valme