Arvustus. "Poiss" pöörab õudusfilmireeglid pea peale
Uus film kinolevis
"Poiss" ("The Boy")
Režissöör: William Brent Bell
Osades Lauren Cohan, Rupert Evans, James Russell, Jim Norton, Diana Hardcastle
Kinodes alates 29. jaanuarist
8/10
Õudusfilmid ei ole juba ammu kriitikute silmis eriti kõrgel kohal olnud – peamiselt seetõttu, et nii-öelda kinoleviõudukad on pahatihti äärmiselt vaimuvaesed ega paku lakkamatute ehmatuskohtade kõrval midagi sügavamat. Sel lihtsal põhjusel on minu ja küllap ka paljude teiste žanrihuviliste jaoks erilisel kohal kõik need harvad korrad, kui Eesti kinodesse mõni päriselt hea õudusfilm jõuab. Ja "The Boy" on kahtlemata üks nende seast.
Olgu esiteks öeldud, et "Poiss" on oluliselt nauditavam, kui selle sisu kohta eelnevalt võimalikult vähe teada. Tegemist on iselaadi müsteeriumiga, mille mõjuvuse juures mängib tähtsat rolli pidev teadmatustunne ning selle saavutamine on vaatajal ilma treilerit nägemata märksa lihtsam. Siiski on filmil varuks nii mõnigi trikk, mida promos reedetud pole ja mis ka kogenumale filmifriigile paraja üllatusena peaks tulema, nii et vaatamisväärset jagub siin kõigile.
Eelkõige on "Poiss" suunatud ikkagi õudukafännidele ning seda ainult kõige paremas mõttes. Filmitööstust dikteerib üldiselt ikka kinopublik ning õudusfilmide puhul moodustavad enamiku sellest kaheldavate nõudmistega teismelised, kelle ettekujutuses peaks korralik õudukas koosnema ilmselt vaid ehmatuskohtadest ja kurjadest kummitustest. Seepärast ongi "The Boy" laialevi õudukate seas niivõrd teretulnud vaheldus, kuna eelnimetatud kriteeriumeid ootavad kinokülastajad jäävad seekord pika ninaga – "Poiss" on oluliselt tugevam teos, kui keegi üldse eeldada oleks osanud.
Nimelt algab "The Boy" nagu iga teinegi tondilugu ja see ta esmapilgul paistabki olevat – lihtsalt üks järjekordne kummitusfilm. Kuid ainuüksi filmi kontsept teeb teistele omasugustele originaalsuse poolest silmad ette: kaks pururikast pensionäri peavad judinaid tekitava väljanägemisega puunukku oma tulekahjus hukkunud pojaks ning palkavad pahaaimamatu lapsehoidja tema järele valvama. Creepy, eks?
Olukorra muudab veelgi pinevamaks asjaolu, et tegevustik leiab aset täielikus eraldatuses, nii et nimetatud lapsehoidja, keda kehastab muuseas "Elavate surnute" sarjast tuntud Lauren Cohan, on enamiku filmi kestusajast nukuga hiiglaslikus majas kahekesi. Ja kes on varem mõnd õudusfilmi näinud, teab isegi, et kurjakuulutava nukuga kahekesi jäämine ei ole kunagi eriti hea mõte, eriti kui tsivilisatsioon mitmete kilomeetrite kaugusele jääb.
Muidugi võiks hea tahtmise korral ka nii paljutõotava premise'i raisku lasta ja maitsetu teostusega ära rikkuda, aga "The Boy" seda õnneks ei tee. Hea küll, siiagi on sattunud mõni tegelikult päris ebavajalik ehmatuskoht, kuid need julgen kerge südamega stuudio süüks ajada: tõenäoliselt märkas keegi, et stsenaarium paistab eelpool mainitud teismeliste jaoks liiga intelligentne ning palus paar lihtsakoelisemat jump-scare'i juurde kirjutada. Siiski on napid ehmatuskohad piisavalt hästi teostatud, et mitte tõsisemat pahameelt tekitada.
Tänavu on tulemas ka kauaoodatud "The Conjuring 2", nii et ei julge veel aasta parima õudusfilmi pärja "The Boy" kaela riputada, kuid kindel on see, et tegemist on ühe viimase aja omanäolisema laialevi žanrifilmiga, mis oma ainulaadse lõpplahenduse tõttu pikaks ajaks meelde jääb. Alati on tore näha, eriti stuudiofilmi puhul, kui fännid prioriteedina kassatulust ettepoole sätitakse, ning see peab "Poisi" puhul täielikult paika.
Filmi "Poiss" treiler:
Toimetaja: Kaspar Viilup