Tõnu Karjatse filmikomm: kelle huve sa kaitsed riigi huve kaitstes?

"Meie moodi reetur". (Foto: kaader filmist)
Tõnu Karjatse
19.05.2016 13:20
Allikas: Klassikaraadio "Delta"
Rubriik: Film

Luureteenistuse taustaga John Le Carre’ (kodanikunimega David John Moore Cornwell) on üks populaarsemaid spioonižanri kirjanikke: tema raamatute põhjal on alates 1965. aastast tehtud kümme täispikka mängufilmi, lisaks kuuldemänge ja telesarju. Nüüd on meie kinoekraanidele jõudnud "Meie moodi reetur".

Le Carre kirjutab põnevatel teemadel - võimukandjate salamahhinatsioonid organiseeritud kuritegevuse ja vaenulike riikidega, luure tegevus ning sellega seotud kaksikmoraal, lojaalsus ja omakasu. Oma kogemusele toetudes paneb endine luuretöötaja romaanidesse rohkem kui need, kes selle maailmaga tutvuvad eemalt, läbi filtri. Teisalt jätab Le Carre enda teada rohkem kui need kirjanikud, kes kogutud teadmisi vahendavad.

"Meie moodi reetur" ("Our Kind Of Traitor"), millest on jõudnud kinolinale Susanne White’i ekraniseering, räägib keskea künnisel olevast ülikooliprofessorist Perryst (Ewan McGregor), kes kaasaga Marokos puhkusereisil olles tutvub rikka vene maffiategelase Dimaga (Stellan Skarsgård). Dima näeb džentelmenlikus Perrys päästvat õlekõrt, mis peaks teda ja ta peret aitama maffia sisetülides, kus Dimat ähvardab Kremli-meelne uus maffiaboss. Perry saab pealtnäha lihtsa ülesande - toimetada briti salaluure kätte mälupulk, seda inimlikust vastutulelikkusest ja kaastundest vastu võttes satub tagasihoidlik poeetikaprofessor aga elu suurimasse seiklusse, mis ei jäta mõjutamata ka ta eraelu.

Seni peamiselt telesarjadega tegelenud briti režissöörile Susanne White’ile on see esimene ekraaniproov spioonižanris. "Meie moodi reetur" on vaadatav põneva ajaviiteromaani illustratiivse ümberjutustusena, filmina pole see aga niivõrd režissööri-, kui operaatoritöö. Kaamera taga on Anthony Dod Mantle, kes alustas 1990ndatel Dogme-liikumise lainel ja on teinud mitmeid meeldejäävaid liikuvaid pilte nagu "Julien Donkey-Boy" (Harmony Korine, 1999), "Slumdog Millionaire" (Danny Boyle, 2008), "Antikristus" (Lars Von Trier, 2009) või "Rush" (Ron Howard, 2013). Anthony Dod Mantle’it köidavad värvid ja dünaamika, mida pakub eelkõige urbanistlik keskkond, tegelaste karakter kujundatakse läbi ümbruskonna, kusjuures Dod Mantle ei jäta kasutamata režissööri luba pikkida filmi ka lihtsalt vaatemängulisi kaadreid filmitavast lokatsioonist, aidates kaasa õhustiku kujunemisele. Antud juhul on White jätnud operaatorile üpris vabad käed ja keskendunud ise loo edasiandmisele. Ei saa öelda, et see poleks filmi juures oluline - selge ja lineaarne jutustus, millel arusaadav tegevustik ja lihtsad karakterid.

See kõik ongi Le Carre raamatus olemas, konfliktiks on tegelaste erinev motiveeritus, igaüks ajab oma asja, kusjuures mängus on suured rahad, maine ja riiklikud huvid. Vastuseis tekib isikliku ja üldise vahel ning ohvriks jäävad need, kelle võim piirdubki üksikisiku kangelaslikkusega. Ehk siis - nii Perry, Dima kui briti luureagent Hector (Damian Lewis) võitlevad mitmepealise verise lohega, kelle nimi on Kapital. Üle 80 protsendi maailmas ringlevast rahast on kuritegelikku päritolu ja rahapesu käib rahvusvahelisel tasemel, vihjab Le Carre ühe oma tegelase suu kaudu. Filmi rõhk on põnevuse hoidmisel, mitte niivõrd karakteritel või psühholoogilisel pingel. Stsenaristiks on Hossein Amini, kes kirjutas käsikirja ka Nicolas Winding Refni menukile "Drive" (2011).

Kiirelt arenev tegevustik hoiab "Meie moodi reeturi” vaatajat pinges lõppresultaadi ootusel, samas sõidab film ühest klišeest teise, jätmata puudutamata ka tegelasi. Näitlejad teevad, mida oskavad rolli piires ja võibolla ei tulekski ühelt reapõnevikult muud tahta. Samas on tehtud ja tehakse hoopis köitvamaid spioonipõnevikke ka lihtsamate vahenditega kui filmitrupi sõidutamine Marrakechi, Moskvasse, Berni, Londonisse ja Pariisi. Susanne White’i filmi teeb kaameratöö kõrval huvitavaks ka Le Carre’ romaanist esile tõusev eetilis-moraalne küsimustik: kus läheb piiri kangelase ja reeturi vahel, kui tegemist on riiklike huvidega, ning kui tegemist on riiklike huvidega, kelle huve sa siis tegelikult kaitsed? Le Carre vihjab, et üksikisiku tasandil pole keegi kaitstud labase ärakasutamise eest. See on sõnum, mis peaks tegema ettevaatlikuks ka neid, kelle kokkupuuted luuretööga piirduvadki vaid spiooniromaanide lugemisega.

Toimetas
Valner Valme

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar