"Eesti lugude" ankeet. Kaileen Mägi ja Kertu Köösel: mõtlesime, kas midagi ilusat ka maailmas juhtub?
Kuuenda "Eesti lugude" filmina jõuab ETV ekraanile Kaileen Mägi ja Kertu Kööseli koostööfilm "Sihtpunkt - olla õnnelik", mispärast küsisime neilt paar küsimust, tutvustamaks oma filmi.
Kaileen Mägi ja Kertu Köösel
Kaileen Mägi on endine tele- ja raadioajakirjanik, kes töötas sellel alal 16 aastat. Erit tuntakse teda saate "Kapital" saatejuhina. 2014. aastal lahkus ta teletöölt ja tegeleb viimasel ajal rohkem teleformaatide väljamõtlemisega ning on Froid Filmi loovjuht, tegutseb terapeudina ning on parasjagu loomas Eesti esimest täiskasvanud inimeste mängukeskust. Kertu Köösel on telerežissöör, kes on õppinud Tallinna Pedagoogikaülikoolis telerežiid ning omab bakalaureusekraadi audiovisuaalkunstis. Praegusel hetkel töötab ta Eesti Rahvusringhäälingus.
Mis on teie filmi põhiline idee?
Kaileen: See on kahe inimese koosolemise lugu, mis näitab, et õnnelik olemine on teadlik valik. Me kõnnime siin maailmas oma minevikuseljakottidega, aga miski ei takista meil selle asemel seda seljakotti kergemaks tõsta, see sädelevate kristallidega kaunistada ja siis sirge seljaga edasi minna. Film on pooletunnine visuaalne teraapia.
Kertu: Film räägib kahe inimese, Raini ja Andrese loo, kes ühel hetkel sattusid kokku, et teostada iga päev üht suurt soovi - olla õnnelik.
Miks valisite just sellise teema?
Kertu: Idee tekkis väga tavapäraselt ehk juhuslikult. Meie produtsent Ly Tilk oli külastanud kodurestorani ja rääkis vaimustunult sealsetest peremeestest. See nakatas mind ja Kaileeni. Tundsime, et vaja on teha üks igati positiivne film, sest ümberringi on liiga palju miinusmärke. Inimestele on vaja anda jõudu ja näidata, et õnnelikuks olemise võti on otsus.
Kaileen: Seekord oli mul tunne, et ei tahaks hakata vaataja otsaette mingit ürgrasket dokumentaalinaela taguma. Kui arutasime, millist lugu teha, siis tulid esialgu väga rasked ja masendavad mõtted, mis peaaegu teostuseni jõudsid. Kaardistasime juba tegelaskujusid, kui äkki tabas ängistus ja üks meist küsis umbes nii, et kas midagi ilusat ka kusagil maailmas juhtub? Äkki saame seekord midagi sellist teha, mis tekitaks inimestes positiivse tunde? Ja siis meenus meie produtsent Ly´le, et ta käis ühes huvitavas väikeses kodus, kus elavad kaks meest, kel on kodurestoran, massaažisalong, nad pakuvad couchsurfingu teenust, käivad tööl ka veel ja nende eesmärgiks on päriselt õnnelik olla ja seda teistele ka pakkuda.
Kas olete näinud kõiki seniseid "Eesti Lugusid"? Mis teile sealt meelde on jäänud?
Kaileen: Selle aasta filmidest on mulle kõige rohkem meelde jäänud “Lõuendilinn”. Mulle väga meeldib, kui dokumentaalfilm on mänguline, seda võiks julgemalt rohkem olla.
Kertu: Kõiki kindlasti ei ole näinud. Aga mina võrdleksin Eesti Lugude filme postkaardipakiga sahtlis, mis aeg-ajalt välja võetakse ja meenutatakse sirvides nende saatjaid.
Miks otsustasite osaleda "Eesti Lugude" sarjas?
Kertu: Oli tugev soov teha dokfilmi ja see on väga tore sari, mille raames mõnd ideed teostada.
Milliseks peate "Eesti Lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?
Kaileen: Väga hea positsioon on ja aina paremaks läheb. Pole ju see ettevõtmine enam stardipaku juures.
Kertu: Positsioon on igati olemas, sest igal aastal kaardistatakse tosin lugu meie oma rahva elust, mõtetest ja tegemistes. Tohutu arhiiviväärtusega materjal.
Milline on teie arust Eesti dokumentaalfilmide olukord praegusel hetkel?
Kertu: Hetkel on tunne, et mängufilm juhib. Sellegipoolest on dokfilmi olukord väga hea, tegijaid on ja igal aastal tekib ikka kenake hulk dokumentalistikat meie filmiarhiivi juurde.
Kaileen: Uusi tegijaid on palju ja paljud väga head tegijad pole oma kõige paremat filmi veel valmis teinud. See on väga inspireeriv asjade seis. Dokfilmi on eestlased alati väga tahtnud teha. Kui mängufilm on kriisis, siis mõne väga hea dokfilmi leiab ikka. Dokumentaalfilm elab läbi päris korralikku muutumist ma mõtlen just mängulisuse poole pealt, ma ise ootan filmi, mis oleks kusagil mängufilmi ja doki vahepeal.
Mis on parim Eesti dokumentaalfilm läbi aegade?
Kertu: Mulle meeldis Sulev Keeduse "Perekond" ja alati on koht südames Rein Marani loodusfilmidel.
Kaileen: See on päris jama küsimus. Tõesti kohe jama. Pole olemas mingit number ühte maastikul, mis kogu aeg muutub. Madli Lääne “ Saarte Värvid” meeldis mulle väga. Heilika Pikkovi “Õlimäe õied”. Ma tean meie produtsent Ly'le meeldib väga Marianna Kaati “Auk nr. 8”. Lapsepõlves sain ma eluaegsed mõjutused Rein Marani filmidest. Minu konnahirm on juured saanud just Marani filmist “Nõialoom”. Ja kes ei tunneks Euroopa naaritsat!