HÕFFi soovitus: olge külalistega ettevaatlikud
Olge külalistega ettevaatlikud ehk miks on HÕFFil linastuv Adam Wingardi põnevik "Külaline" cool.
Halloween’i pidustuste eelõhtul koputab uksele noor sinisilmne pikka tugevat kasvu mees ja teatab, et toob viimase tervituse välismissioonil hukkunud pojalt. Sellest heatahteaktist saab alguse sündmusteahel, kus südameheadusel pole enam kohta ja turvaline kodu muutub lahingutandriks.
Adam Wingardi „Külaline“ ("The Guest") ühendab žanrifilmi ja kassapõneviku, klassikalise horrori elemendid ja tänapäeva põletavad probleemid. Wingard ei unusta sealjuures viitamast oma eelmistele filmidele („Sina oled järgmine“, 2011) ega horroriklassikale „Halloween III: Season of the Witch“ (Tommy Lee Wallace, 1983).
Tänavusele Haapsalu festivalile sobib „Külaline“ mitmel põhjusel: ta näitab sidet festivalifilmide ja kinodes linastuvate reamärulite vahel, kusjuures tegu on siiski äratuntavalt horrorfilmide režissööri tööga, ning väheoluline pole ka see, et filmi visuaalne stiil on retrovõtmes.
Märulistseenide täpne montaaž vaheldub 1980.–1990. telesarjade lihtsa pildiga, liialdatud pole võttenurkade ega toonivalikuga; filmi heliriba sisaldab muuseas ka 1980ndate postpunk-gruppi DAF. Kaklus- ja tulistamisstseenid, mida filmis on piisavalt, on lahendatud aga moodsa, tänavausutava koreograafia ning tehnilise baasiga. Missioonisõdurid ja nende ning nende lähedaste hingelised traumad, koolikiusamine, valitsuse salaprogrammid – see on teemadering, mis on omane just tänapäeva filmidele.
Kujundina on missioonisõdur Davidit mängiv Dan Stevens tänapäeva Harrison Ford – mees tänavalt või kena naabripoiss, kellel on lisaks heale väljanägemisele ka kindlad aated ja mis veelgi olulisem, peidetud oskused või võimed. Pole midagi parata, aga Dan Stevens asetub ühele reale Viggo Mortenseni ja Ryan Goslinguga. Need näitlejad pole nimetatud siinkohal juhuslikult, sest Wingardi värskel filmil on sisulisi ja imagoloogilisi kokkupuutepunkte nii David Cronenbergi draamaga „Vägivalla ajalugu“ (2005) kui ka Nicholas Winding Refni šarmantse linatööga „Ohtlik sõit“ (2011).
Kui küsida, mida on rohkem, siis võitjaks jääb viimane, sest Refnilt on Wingard laenanud nii lavastuses, misanstseenides kui ka muusikalises kujunduses. Iseasi on see, kas tal on siia midagi lisada. Jean-Luc Godard on öelnud, et laenata võib, kuid sel peab olema põhjus. Wingardi põhjus on ilmselt olnud viia „Ohtliku sõidu“ kangelane kaugemale kui romantika lubab – hirmu ja õuduse valdkonda ning riisuda talt puutumatu heroilisuse oreool.
Teisiti öeldes, Wingard annab „Külalisega“ vaatajatele „Ohtliku sõidu“ uusversiooni horroržanris. Vahe on aga selles, et kui Refni filmi iseloomustas rafineeritult hea maitse, millele aitas kaasa Ryan Goslingu kaamerasarm, siis Wingard balansseerib horrorile omaselt hea ja halva maitse piiril, kartmata sealjuures laskuda kohati ka naeruväärsustesse. Kuid see kuulub ilmselt žanri juurde. Wingardi panused on tehtud filmi tempokale lõpule, kus vaatajat kistakse üha uutesse ootamatutesse pööretesse, vastuse andmine põletavale küsimusele lükkub edasi ja hävib lootus õnnelikule lõpule.
Sisuliselt on filmis veelgi tsitaate. Lisaks „Ohtlikule sõidule“ võib siit välja lugeda ka vihjeid „Rambole“ või „Frankensteinile“, kuid Refni filmita seda filmi ilmselt poleks.
Tõenäoliselt plaanib Wingard „Külalisele“ ka järge, sest nagu võib näha näiteks IMDB-s, seisab pealkirja järel ettenägelikult sulgudes Rooma üks. Niipea nimekas režissöör seda aga arvatavasti ette ei võta, sest järgmise tööna on tal kavas Ameerika vaatajate ette tuua Lõuna-Korea lavastaja Jee Woon-Kimi õuduslugu „Ma nägin saatanat“ (2010).
Toimetaja: Tõnu Pedaru