Arvustus. Virtuaalreaalne pseudo-kunstifilm
Uus film kinolevis
"Loominguline kontroll" ("Creative Control")
Režissöör: Benjamin Dickinson
Osades: Benjamin Dickinson, Nora Zehetner, Dan Gill, Alexia Rasmussen, Reggie Watts
4/10
Seksuaalsuse ümberdefineerimine on viimasel ajal filmikunstis taas esile kerkinud ning iga aastaga aina aktiivsemaks muutunud. "Her" ("Temake") üritas mõista olukorda, kus armastad vaid tehisintellekti häält; "Ex Machina" küsis, kas tehisintellekt üldse vajab sugu, et eksisteerida; "The Lobster" näitas utoopiat, kus armastus on seadusega kohustuslik ja "Under the Skin" ("Naha all") vaatas tulnuka vaatenurgast 21. sajandi noorte seksuaalsuse trivialiseerumist. Sellest küljest tundub Benjamin Dickinsoni teos "Loominguline kontroll" olevat justkui loogiline jätk samas temaatikas - mis juhtub, kui kellegi armastuse muusaks saab virtuaalreaalne naine. Animeeritud kuju, kelle "füüsiline" keha tundub tehnoloogia abil väga reaalne. Kahjuks jääb see kõrge ootus täitmata.
Benjamin Dickinsoni debüütmängufilm on liiga ambitsioonikas. Virtuaalreaalsuse temaatika käsitlus on kinni üheksakümnendates ning kui ta hetkeks peaaegu julgeb seda ideed avarada (näiteks rääkida, et VR-prillidega ei pea telefoni taskust välja võtma, et seda vaadata), siis ronib hetk hiljem uuesti kivi alla peitu. Ta ei defineeri virtuaalreaalsust kui täielikku meediumit, kui siinsest käegakatsutavast maailmast eemalolekut - see on tema jaoks vaid mingisugune õhust võetud detail, muutmaks filmi seebiooperlikku armastusliini pisut huvitavamaks. Tihti ei saagi aru, kas protagonist kannab VR-prille või on lihtsalt viskit joonud, magamata või narkootikume teinud.
Mingil hetkel Dickinson ilmselt mõistis, et see ei toimi väga ning otsustas, et tuleks hoopis enda üle nalja teha. Mis muudab selle komplekti aga veelgi naeruväärsemaks. Kui ei suuda teha tõsiseltvõetavat utoopilist ulmefilmi, siis teeme hoopis musta komöödia (ah?), kus naerame reklaamiinimeste üle (mis minuarust on üldse kuidagi turunduslikult üleskergitatud teema, kuna filmis endas ei ole see absoluutselt fookuses). Ha-ha-ha, üks on hipi ja ajab kahtlast kanepipilves juttu. Ha-ha-ha, üks onaneerib kodus ja vaatab virutaalreaalset naist. Nendeks hetkedeks oli juba fookus täiesti hajunud ja Benjamin Dickinson ilmselt totaalselt paanikas. Mul tuli vist korraks uni ka peale.
Aga ega see jant veel ei lõpe. Kui ikka ulmefilm ja komöödia ei õnnestu, siis hakkame kunsti tegema. Muidugi. Teeme filmi mustvalgeks, paneme tühjad kaadri aegluupi ning taustale kohatu klassikalise muusika. Järsku tundub kogu VR-prillidega seotud hüpertehnoloogia olevat nagu inimese sisemise ängi ja eksistentsiaalse paine väljendus. Metafoor metafooris.
See on aga ainult illusioon ja häma, sest filmi stsenaarium on lihtlabane armastuslugu. Romantiline komöödia igavate inimeste igavast elust, kuid muidugi ei tahtnud Benjamin Dickinson teha enda karjääri esimeseks täispikaks filmiks ninnu-nännu armastusfilmi. Tahaks ju olla ikka äge ja sõpradele näidata, et ma tegin nüüd ikka sellise suure film. "Loominguline kontroll" on tõesti väliselt suur, aga sisemiselt täiesti kopitanud ning tühi. Oeh.
Ja kui te ikka veel aru ei saanud, et see film on täiesti lollakas, siis mõelge, et lõpus rääkis peategelase naine kolm minutit astraalorgasmist ja kosmilisest armastusest - realiseeriti ära ka twist, mis tundus nii tõenäoline, et ma kogu südamest lootsin, et seda ei tule. Aga näed siis. Väsitav, vaimuvaene ja lihtsalt eriliselt tüütu film. Treileri vaatamisest piisab.