Tõnu Karjatse filmikomm. Jim Jarmuschi ajastuportree Iggy Popist
Rock-dokumentaale reeglina meie kinodesse ei jõua. Kui jõuab, siis on neid võimalus näha kas talvisel Docpointil või sügisesel PÖFFil. Tänavu on aga kaks aasta olulisemat dokumentaalfilmi jõudnud meie kinoekraanile just pärast PÖFFi. Need on paar nädalat tagasi vaid korra IMAXis näidatud "One More Time With Feeling" Nick Cave'ist (Andrew Dominik, 2016) ja nüüd kinodesse jõudev Jim Jarmuschi portreefilm Iggy Popist "Gimme Danger" (2016).
Popkultuuri ja muusikajaloo seisukohalt on Jarmuschi dokumentaal lausa hädavajalik dokument, sest ta toob selgelt ning arusaadavalt esile Iggy Popi ja The Stoogese rolli rockmuusika tänapäevase näo kujundamisel. Neile, kellele Iggy tegemised pole võõrad, pakub nutikalt üles ehitatud film uusi infokilde. Neile aga, kes Stoogesest midagi ei tea, annab film väga asjaliku ülevaate.
Kohe filmi alguses viskab Jarmusch vaataja aastasse 1973, kui Stooges oli juba omandanud kardetud skandaalibändi staatuse ja bändi kontserte saatsid kaklused. Jarmusch näitab osavalt monteeritud arhiivikaadrite, intervjuulõikude ja lavastatud animatsiooni abil Stoogese lugu bändi asutamisest 1967. aastal kuni tänapäevani, mil algupärasest koosseisust on järel vaid kaks liiget.
Bändi ühe laulu järgi nime saanud film demonstreerib, mida on Iggy Pop rockmuusikale tähendanud. Nagu Iggy ise ütleb: "Ma aitasin 1960ndad minema pühkida." "Gimme Danger" näitab, milles avaldub rockartisti tõeline anne, kummutades legende mitme hilisema rockmuusika- ja popkultuurilaine originaalsusest. Nii näiteks salvestas Stooges juba 1969. aastal mõjuka kolmetuuri loo "I Wanna Be Your Dog", mida võib nii mitmeski mõttes lugeda punk-kultuuri aluseks.
Lõhkiseid pükse kandis samuti Iggy juba 1960ndate lõpul arendades edasi Mick Jaggeri ekstaatilist esinemismaneeri. Natsi-saksa atribuutikaga flirtisid Stoogese liikmed samuti ammu enne, kui seda tegi Sid Vicious. Jarmusch portreteerib Iggy Popi kui oma muusikale ja isikusele truuks jäänud andekat muusikut, kes suutis väljuda ka oma suure eeskuju MC5 varjust ja vaid paari albumiga mõjutada järgmise kahe kümnendi rockmuusikat.
Jarmusch ehitab filmi üles Iggy ja ta bändiliikmete mälestustele, puuduva pildimaterjali kompenseerib osav helimontaaž ja sõnaliste kujundite ülekandmine pildikeelde. Jarmusch ei kasuta ainult bändi enda fotoarhiivi, liikumatuid pilte elavdab animatsioon võtmelistest seikadest Stoogese arengus. Lõigud filmidest ja reklaamidest võimendavad ajastuportreed, mida "Gimme Danger" kahtlemata on.
Nagu ütleb Iggy: "Muusika on elu ja elu pole äri." – selles tõdemuses on peidus see, mis on paljude artistide unustamise põhjus. Samas on see ka moto, mida meeles pidada ükskõik millisel loomingulisel alal ajastust sõltumata.
Toimetaja: Madis Järvekülg
Allikas: Vikerraadio