Mis toimub? Mait Laas: toona oli vist vaid kaks vietnamlast kuskil Läti piiri taga
Kõmulise nukufilmi "Lisa Limone ja Maroc Orange: Tormakas armulugu" režissöör Mait Laas rääkis veidi laiemalt selle filmi kontekstist ning sellest, millega ta viimasel ajal tegelenud on. Võib isegi öelda, et pagulasteteemast rääkis Laas Eestis enne, kui see siinmail veel niivõrd aktuaalne oli.
Mait Laas, režissöör
"Lisa Limonega" on hirmuäratavalt huvitavaks läinud, sest ta on päris palju mööda maailma ringi liikunud ja on saanud vahetult tajuda publiku tagasisidet. Hämmastav on, et see temaatika oli tollal, kui film Eestis esilinastus, meie jaoks väga noor ja tundmatu, sest siis oli vist vaid kaks vietnamlast kuskil Läti piiri taga. Nüüd on see aga ka siin aktuaalseks läinud, kuigi mujal maailmas on see juba ammu päevakorras. Seeläbi ongi põnev vaadata, kuidas seda võeti vastu näiteks Hiinas, Mehhikos, kasvõi ka Türgis.
Nendel hetkedel tajud, kuidas üks kunstiteos puudutab ja saad aru vastutusest. Nii suure teema puhul peavad sul globaalses mõttes olema vastused nende inimeste jaoks, kelle hing on sellest puudutatud. Nende eest sa ei page ja hea on, kui see tekitab diskussiooni, mis oli ka meie enda ülesanne. Peaaegu kaks aastat hiljem on see nüüd ka Eestis aktuaalne ja küsimus ongi, et mida meie kunstnikena saame sellesse diskussiooni kaasa tuua.
Ma olen ära tunnetanud, et peale seda filmi ongi minu jaoks kõige olulisem vast see, et nii nagu omaaegsed nomaadid, kes ka põhimõtteliselt ei olnud seotud mingi geograafilise punktiga, on pööranud tähelepanu oma loo jutustamisele ja eelkõige just selle tundma õppimisele. Enda jaoks on oluliseks kerkinud viimasel ajal just sellised "rohujuure tasandi" lood. Need samad, mida vanasti nimetati isegi kodukandi lugudeks. Aga tegelikult selles peitubki see selgroog, mis aitab meil selga sirgena hoida. Praegu ongi probleem just selles, et me ei tunne end oma loos kindlalt.
Ma olengi nüüd pööranud enda pilgu just ühe konkreetse maapiirkonna loo uurimisse ja selle piirkonna lugude mõtestamisele enda jaoks. On ju küll tore globaalsete teemadega tegeleda, aga kunstniku kohustus ja vastutus on ka pöörata pilk nii rohujuure tasandile kui võimalik on, kust algab tegelikult see meie enda teema ja maailmatunnetuse kujunemine. See on see temaatika, millega ma olen praegu kõige rohkem tegelenud - ma ei tea küll, milleni see kõik viib.
Joonisfilmis olen tänu sellele saanud teha ERM'i jaoks ühe vadjalaste teemalise filmi, mis on selline esimene pääsuke, mis viimasel ajal tulemas on. Tegelikult olen välja andnud ka Tori kihelkonnakiriku kroonika, kus ma koostajana osaline olen. Lisaks olen ka rea mälestusteraamatuid saanud välja anda - ajaloo teadvustamine on üks oluline osa sellest. Paar näitust on samuti tulemas ja võib-olla ka üks raamatu moodi asi tuleb välja. Praegu ongi see kõige kuumem osa sellest protsessist, kus sa näed materjali, seda valu ja rõõmu, aga need värvid tuleb kuidagi organiseerida üheks tervikuks. See ongi see loominguline protsess, kus kohati tundub, et see kipub näppude vahelt laiali pudenema.
PS! Mait Laas küll ütles, et temal kui loojal ei ole selle koha pealt palju sõnaõigust, kuid produtsentidel on plaan juba olemas ja varsti tuleb välja ka "Lisa Limone ja Maroc Orange: Tormakas armulugu" DVD, mida ammu on oodatud!