Maria Reinup: HÕFF pakub nii õudu kui vilgast mõttelendu
24. aprillil algab Haapsalu Õudus- ja Fantaasiafilmide Festival. HÕFFi juht Maria Reinup andis intervjuu kultuuriportaalile.
HÕFF on juba üheksandat korda toimuv žanrifilmi festival, mida selle aasta programm rohkem pakub, kas õudu, põnevust või vilgast mõttelendu?
Ma usun, et võin rahulikult öelda, et mõlemat – nii õudu kui ka vilgast mõttelendu, sest HÕFFi programmi koostamise esimene eesmärk on festivalil näidata filme, mis ei ole sisutühi rappimine, vaid küll põnevad ja õudsad, aga sealjuures just sisulised. Minu jaoks on see eriti oluline just seetõttu, et suudan siis seletada nii esimesele inimesele tänaval kui sulle intervjuus, miks seda pealtnäha õudsat või vägivaldset filmi näidatavaja on.
Žanrifestivale toimub Eesti pinnal vaid käputäis, kas Skandinaavias ja mujal Baltikumis on nišifestivalide elu kirevam? Mis teeb HÕFFi siin piirkonnas eriliseks?
HÕFF on alustuseks Baltimaade suurim žanrikino kultiveeriv festival, seda kogu oma väiksuses(Naerab). Leedus ei ole meie teada midagi teemakohast ja nende religioosne kultuur on ehk üks suurtest takistustest ka selle loomiseks või avalikult žanrikino propageerimiseks. Riias kunagi korraks nagu oli, aga enam mitte.
Ei saa öelda, et meil Eestiskakonkurentsi oleks. Baltikumison HÕFF seega väga eriline ja ning heale žanrikino fännile ainus võimalus näha selliseid filme suurel ekraanil.
Skandinaavias on pilt muidugi teine – ainuüksi Soomes on mitu väiksemat ja paar suuremat üritust. Meie partner Night Visions korraldab festivali lausa kaks korda aastas – kevadel ja sügisel. Rootsis ja Norras on ka mõned variandid. Taanis on Bloody Weekend Kopenhaagenis, mille korraldaja Elias Eliot on ka tänavu HÕFFil, et esitleda maailma halvimat filmi “Tuba”.
Miks tulla HÕFFile, kui horrorist, põnevikest ja fantaasiast pole vaataja eelnevalt vaimustunud? Kas hoolimata žanriraamidest leidub festivalil ka midagi, mis oma sisult ja vormilt küll haakub nende žanri kategooriatega, kuid kõnetab ka teistsuguse filmieelistusega vaatajaid?
HÕFFile võiks tulla sellepärast, et Haapsalu on maailma kõige mõnusam koht, kus vastu võtta kevade murdumine! Ja sellepärast, et programmist leiab endale sobiva filmi igaüks.
Näiteks seesama maailma halvim film “Tuba” ei ole kuidagi seotud mingi konkreetse žanriga. See on armastusdraama, misnii halvasti tehtud, et sa naerad ennast ogaraks. Võib öelda, et see on isegi hea komöödia.
Kui inimesele ei meeldi veretu aga laheda action'it täis stsenaariumiga Norra põnevik või talle ei ole meelt mööda fantaasiafilm sellest, kuidas üks tüdrukkujutaboma peas ette suureks kasvamist veider-erutavas seksuaalses võtmes, siis ma tõesti ei tea, miks tulla. Sel juhul võib "Iron Man 6" või "Saw 17" vaatama minna, mis on ka ju žanrifilmid.
Kui vaatajale meeldib meelelahutus, milles on ka natuke sisu, siis ma usun, et ta mitte ainult ei leia paari filmi meie programmist, ta leiab lausa põhjuse neist kavaimustuda.
Igal aastal jagatakse HÕFFil lühifilmide kategoorias välja auhind Hõbedane Méliès (Méliès d'Argent). Selgita veidi autasustamise kontseptsiooni. Kuidas on eelnevatel aastatel HÕFFi võidufilmidel suuremal võistlusel Kuldne Méliès (Méliès d'Or) väljaandmisel läinud?
See on hea küsimus! HÕFF võeti üleelmisel aastal vastu Euroopa paremaid žanrifilmide festivale koondavasse võrgustikku ehk MélièsiAssotsiatsiooni. Paremus ei tule suuruse arvelt, vaid seansside- ja külastajatearvu suhtest, eeskätt aga programmi ja festivalil valitseva õhkkonna tõttu.
Selle staatusega kaasneb meil kohustus läbi viia Euroopa lühifilmide võistlusprogramm. Eelmine aasta Hõbedase Mélièsivõitnud lühifilm läks edukalt paljudele teistele festivalide, samas oli see ka meie esimene vasikas. Tänavu on kindlasti programm tugevam ja oleme selles osas kindlamad. Eks aeg ja sügisel toimuv mainekas Sitgesi Fantaasiafilmide Festival, kuhu kõik Hõbedase Mélièsi võitnud filmid lähevad näitab, kuidas meil läheb.
Rääkides programmist, siis on paljud eelmiste aastate ja ka selle aasta filmid just Aasiast, muidugi ka USAst ja UKst, aga üllatavalt palju ka Hispaaniast. Kas need piirkonnad on arthouse õudus- ja fantaasiafilmi valdkonnas eriti viljakad või on nad kavas ka muudel põhjustel?
HÕFFi kavas on sellised maad esindatud suuremas mahus konkreetselt selle tõttu, et need paigad tõesti tõusevad teistest enim esile. Hispaania thriller on lausa tuntud oma headuses. Vaat, et pimesi võib filmi vaatama minna ja ikka kindla peale.
Ameerikast on alati just USA sõltumatu kino hulgast midagi mõnusalt värsket või väga tuntud žanrifilmi klassikat. Jaapani friigifilmidest ei saa kuidagi üle ega ümber. Üks hea kummitusfilm Suurbritanniast on pea iga aastal kavas.
Viimastel aastatel onmaailma mastaabis tõusujoonel just Skandinaavia, eriti Norra oma krimkade ning musta komöödia sugemetega põnevike tõttu.
Programmi sirvides leiab sealt nii retro- kui ekstreem- horrorit, muuhulgas ka eelnimetatud kurikuulsa ja maailma halvimaks filmiks peetud armastusdraama "The Room" (Tuba). Nimeta paar selle aasta festivali kõige kultuslikumat pala, mis sinule, kui korraldajale, kõige rohkem au ja rõõmu teevad?
Tooksin samuti välja filmi “Tuba”, sest sellel on Eestiskiväike fännklubi ning seda pole siinmail suurel ekraanil näidatud. Koos sellega tuleb näitamisele haruldane dokumenaatlfilm selle filmi tegemisest, mis on veelgi jaburam...
Tänavust ekstreem-horror-kategooria filmi “Surmalaager 731”, oleme püüdnud väga mitu aastat juba festivalile tuua, aga viimased kolm aastat osutus see väga keeruliseks. Nüüd, kui selle kätte saime ja seda ise vaatamapidin, siis ma ütlen ausalt, et ma ei suuda seda vaadata. Filmile teeb eraldi sissejuhatuse vastava teema asjatundja(see on muide festivali tava, et me ei näita filmi ilma sissejuhatava viiteta spetsialisti poolt).
Teiste hulgas on ka otse Sundance’ilt tulnud Jennfer Kendi esimene täispikk film Austraaliast. “Babaduuk”, stiliseeritud ja lahedat kollifilm, mille peidetud sisuks on hoopis keerukad peresuhted. Neile, kellele meeldis “Peame rääkima Kevinist”, peaks siinkohal peas klõps käima.
Au on anda ka elutöö preemia sellisele mehele nagu Tobe Hooper.
Omal ajal linastunud “Teksase Mootorsaemõrvad” on üks legendaarsemaid filme kinoajaloos üldse ning Stephen Kingi teosel põhinev “Salemi Vampiirid” on Eestis täispika mängufilmina suurel ekraanil esimest korda.
HÕFFI tänavune rahvusvaheline esilinastus toimub Kõrgõzstani filmile “Teispool”.
Eelmisel aastal vaadati Haapsalu ujulas kummimadratsite peal filmi, mille tõstaksid esile selle aasta eri- ja lisaüritustest?
Siinkohal pean kurvastusega ütlema, et sellised eriüritused on võrdlemisi kallid. HÕFFile on jätkuvalt keeruline suuremaid sponsoreid leida, mis võimaldaks lahedate eriürituste paremat või suuremas mahus läbi viimist.
Tänavu tooks välja hoopiski ping-pongi turniiri, millest saavad kõik osa võtta ja sportlikku lahingut lüüa. Toimub ka populaarseks saanud žanrifilmide teemaline mälumäng.
Laupäeval leiab aset loeng Kultuurimaja galeriis mõjutamise eetika spetsialist Andero Uusbergilt, kus on üleval teemakohane ja põnev näitus. Vanakinos festivali äftekatel on meil külas Raadio 2 oma sünnipäevaga ning pop-up-klubi VÄLK.
Mis on HÕFFi kontekstis õudne film ja mis teeb ühe HÕFFi filmikogemuse kvaliteetselt meelt kriipivaks erinevalt Hollywoodi toodetud õudusfilmidest?
See on peaaegu essee teema. Ma ei tea kas saab nii üheselt öelda, et mis on õudne. Mida targem on vaataja, seda laiemaks läheb õudsuse perspektiiv.
Taavi Eelmaa rääkis nii huvitavalt viimases "OPis", kuidas õudusfilm kannab endas sellist müüti, et see on justkui rõhutute võitlus rõhujate vastu. Rõhujad võivad olla väga erinevad – nii füüsilised kui metafüüsilised pained. Tema sõnu korrates “Nii väljendab õudusfilm igaühe isiklikku soovi kohtuda tundmatuga, oma rõhujaga”. Ma olen sellega nõus, igaühel on oma sisekaamos, oma õudne.
Minu jaoks on õhtused uudised päriselt õudsed. Sellele kõige lähemal on tänavune ekstreem-horror, milles on kasutatud arhiivmaterjale. Film kujutab liigagi detailselt jaapanlaste bioloogilise relva katsetusi vene ja hiina sõjavangide peal kurikuulsas piinalaagris “731”. Vaadates toimub reality-check, et korraks ongi raske hingata.
Ma siiralt usun, et seda on ka vahel vaja. Minu jaoks on õudne küll lihtsa ehitusega, aga samas huvitava poindiga film “Koobas”, sest käsitleb taaskord teemat inimene on inimesele hunt. Kellegi teise jaoks jällegi on “Babadook” õudne - milleni läheb ühe üksikema kannatuste piir?
Keskmine Hollywoodi õudusfilm on nagu plaksumais ehk kvantiteetne kogus midagit. Kui või ja soolaga koht tuleb, on korraks guilty pleasure, aga õige pea on nauding läbi, muutunud väljaheiteks ning sa unustad selle.
Kas HÕFF on festivalina laienevas trendis või pigem tahate hoida seda kompaktse ja mõnusana?
Meil on pikk maa minna. Kõigepealt võiks saalide täituvus olla täielik, et saaksin oma meeskonnaga veel pööraseid kohti kino näitamiseks Haapsalus genereerida, põnevaid loenguid korraldada, tuua mõne filmistaari mudaravisse. Naerab. Isegi kui siis oleksid seansid inimesi täis, jookseks seesama hulk Tallinnas linnapeale laiali.
On kaks varianti – kompaktne ja mõnus Haapsalus või siis suur massehaarav, tänavatel nähtav ja maailmas tuntud Tallinna HÕFF. Nende vahel on aga quantum leap.
Lõpetuseks paluks üks õudus, üks põnevik ja üks fantaasiafilm, mida kindlasti festivali kahekümne kuue filmi hulgast peab nägema.
Fantaasia – “Märgalad”.
Põnevik – “Mõtte vangis” või “Kadumise järjekorras”.
Õudus - “Uitaja” või “Babaduuk”.
Toimetaja: Valner Valme