Aurelia Aasa: maailmaparandajad omal moel

"Lõuendilinn" (Foto: Sirp)
Aurelia Aasa
12.03.2016 11:07
Allikas: Sirp
Rubriik: Film

11. märtsi Sirbis kirjutas Aurelia Aasa arvustuse selle hooaja "Eesti lugude" filmidele, mis mõjuvad tema sõnul sotsiaalse äratuskellana

Dokumentaalisari "Eesti lood“ on omanäoline sissevaade kohaliku elu olemusse. Rahvuslikku identiteeti on 12osalisest sarjast aga siiski pretensioonikas otsida. Ajastupeegeldusest torkavad silma poliitilise või sotsiaalse suunitlusega lood. Just need mõjuvad ühiskonna äratuskella või kirgi kütva jututeemana. Muutunud eestlusest ja laienenud enesemääratlusest annab märku ka "Eesti lugude“ repertuaar. Rahvariietes tantsijate asemele on astunud arvutimängusõltlased, uueks traditsiooniks on pidev poliitiline debatt, maapiirkonnad hääbuvad ja lokkab ainult käsitööõllede müük Tallinna vanalinnas. Üksikud metsa pagenud ökogurud, konnapäästjad ja optimistid mitmekesistavad pilti, kuid ei mõjuta keskmist näitajat. Traditsioonide mitmekesistumine näitab eestlaste jõudmist maailmaareenile. Kõik dokumentaalides poliitikaga seotu mõjub sama tragikoomiliselt nagu reaalsuski.

Kõige otsesema põike poliitikatandrile teeb mõtlemapanev "Üksikud“ (Meelis Muhu). Valimiseelses debatis vilksamisi eetrisse jõudnud üksikkandidaadid on meelde jäänud halenaljaka, kobava sõnaseadega. Meelis Muhu püüab näidata kandidaate heas valguses. Vaimusähvatustest enam kohtab siiski libastumisi. Mida arvata, kui valija hääle nimel võistlev kandidaat annab teada põgenemisplaanist? Näitena poliitikasse pürgija sinisilmsusest võib tuua ka kandidaadi usu viie tuhande hääle kogumise võimalusse. Vastandina piiritule optimismile kõlab tõdemus, et üksikkandidaadid ei pääse riigikokku. Filmist jääbki meelde puuduliku valimisseaduse kriitika: seadus on tekitanud ületamatu barjääri üksikkandidaatide ja erakonna nimekirjas kandideerijate vahele. On ebatõenäoline, et valimisseaduse uuendamine tooks kaasa üksikkandidaatide massirände Toompeale, kuid bürokraatia ja elitaarsuse vähendamiseks oleks kvootide kehtestamine aus käik. Samal ajal on kindlas mullis supelda mõnus. Sedagi näidatakse ilmeka täpsusega. Reformierakonna kollane buss plingib maakoha hallis atmosfääris kui pilve tagant ilmunud päike ning kohviku avamisel jagab Edgar Savisaar jumalikul ilmel kohvi ja pirukaid. Endist linnapead ümbritsevad jüngrid haaravad suutäie järele justkui oleks tegu viimse söömaajaga. Paratamatult tekib seos missal jagatava leiva ja veinilonksuga. Vaid tseremoniaalsust on Lasnamäe kohvikus vähem, aga kellele sedagi vaja, kui tasuta söönuks saab. Kõik saavad oma: ühele kõhutäis, teisele hääl valimistel. Kokkuvõttes otsustavad valijad, ja neile, nagu valimistulemustest näha, meeldib lai joonega retoorika.

Andres Maimiku ja Rain Tolgi "Viiruse­kandur“ mõjub valimistralli kõrval lausa apoliitilisena. Teisalt on filosoof Kalev Rajangu sarkastilised sõnavõtud ja valitud elustiil ise kui poliitiline seisukohavõtt – portreteerimiseks ideaalne karakter. Rajangus kohtuvad intellektuaalist hauakaevaja, ateistist orelimängija ning piinatud geeniuse sündroomiga kunstnik. Vahest pole palju neid, kellest vändatud ühemehe-show oleks nii nauditav. Filmi vormivad eluseigad, millest igaüks annab aimu mehe ekstsentrilisest olemusest. Usutlused surma teemadel, skeptiline suhtumine monogaamiasse ning ülesvõtted eelmisel aastal Vaala galeriis korraldatud performance-näitusest on osa filmi kirevast spektrist. Paneb mõtlema, et näituse kaks peamist komponenti – tühjad kirstud ja alasti inimkeha – said eksponeerimisloa vaid galerii kunstilembeses privaatsuses. Vabaduse väljakul ja Viru keskuse aatriumis keelati sellised ülesastumised ära. Eks peitub selleski märk ühiskonnas valitsevatest topeltstandarditest – kauba müümise eesmärgil on keha eksponeerimine rohkem kui lubatud, kuid muul eesmärgil lahti riietatud inimkehad šokeerivad, mõjuvad isegi tabuna. Kalev Rajangu ei pruugi olla filosoofiline moraalijünger, kelle missioon on kõiki ja kõike hõlmav harmoonilisus, kuid ta nihutab vähemalt piire kitsarinnalisusest ja kivistunud stampidest kaugemale. Kultuur on seejuures abivahend, millega inimese elukeskkonda ja maailmapilti avardada. Ometi ei näi kõik sellega nõustuvat ja reageerivad vasturünnakuga, mõtestamata taotletavat eesmärki või kunsti olemuse loomulikku muutumist vastavalt ühiskonna teisenemisele.

Hirm, et mitte öelda viha, traditsioonilisse raamistikku mittesobituva ees väljendub selgelt ka samasooliste paaride puhul. Kooseluseadusega lahvatanud lõkkega muutusid moeasjaks sõnavõtud kaasinimeste armuelu teemadel. Leidus neidki, kes kujundasid välja õige-vale skaala, mille järgi inimeste valikuid hinnata. Kooseluseaduse kirelõõma taustal on "Sihtpunkt – olla õnnelik“ tasakaalustatud vaade ühe geipaari ellu. Režissöör Kertu Köösel ei lähene teemale heidutavalt, vaid tegu on portreefilmiga kahe noore tegemistest ja lootustest ning filmi sisu ei mõjutaks mingil moel seegi, kui keskmes viibiks heteropaar. "Sihtpunkt – olla õnnelik“ annab mõista, kui loomulik on teineteist tõeliselt armastavate ja austavate inimeste koosolemine. Mitmel juhul väljendub fookuses olevate meeste relvituks tegev headus ja elujaatus. Sügavat filosoofilist tuuma sisaldavate mõtete järgimine muudaks õnnelikumaks iga inimese.

Kooselu küsimus pole ainus valdkond, kus poliitilised otsused mõjutavad inimeste elu. Samaaegselt täiskasvanud inimeste eraelu probleemiga helistas viimast koolikella järjekordne maakool. Liis Lepiku "Viimane lend“, lapse vaatevinklist lähtuv ja armsusele rõhuv dokumentaal, ei anna edasi teema täit tõsidust. Kriitilise lähenemise asemel on valitud poeesia – sulgemise piiril vinduvat maakooli kujutatakse idülliliste olustikuvaadete ja inimestevahelise läheduse abil. Maakooli viimased päevad, õpetajate teadmatus ja maal elav suurpere. Kõige enam jääb siiski kumama laste naer ja nende hetkeline muretus. Ehk on näiline poliitikast kaugenemine taktikaline samm? Tegelikkuses on ju kõik inimese valikute küsimus. Ebasoodsate olude kõrval tuleb tunnistada inimeste maailmavaate muutumist. Individualism ja materiaalsed püüdlused annavad inimestele tiivad lahkumiseks. Mõnel õpilasel võiks ehk kunagi tekkida sünnipaigaga seotud visioon ja missioonitunne, ent seda teada me ei saa. Kool suletakse ja õpilased peavad keskustes kohanema. Ääremaad hääbuvad, nagu ka filmi viimastel minutitel eemalduvas kaameras tühjusesse vajuv koolimaja, mesilasepesa seinal sumisemas.

Maakohtade kujutamisel võib minna ka teist rada. Peeter Vihma "Juhtmevaba elu“ kujutab maailma ökogurude vaatevinklist. Tühjaks valguvate paneelmajadega külad ja keskkonnasõbralik paradiis tähistavad väga erinevaid maal elamise viise, millest viimane näib igas mõttes jätkusuutlikum. Ometi on kodu metsas vaid väheste soov ja privileeg. Tarbimisharjumuste parandamine ja loodusele avaldatava mõju viimine miinimumi võiks olla osa igaühe eetikakoodeksist, kuid täielikult looduskeskne eluviis ei ole kõikide õnn. Neile, kelle teadvusest puuduvad elementaarsemadki infokillud keskkonnasõbralikust elustiilist, on "Juhtmevaba elu“ aga kiire ja hoogne sissejuhatus teemasse. Film on visuaalselt kaunis ja teema haarav. Linnas piisab põikest näitusele, maal tuleb rikastav keskkond ise luua, seda nii materiaalsel kui ka vaimselt tähenduslikul tasandil. Ainult need, kes mõistavad looduse ilu ja rikkust, oskavad kohaneda eluga maal, olla vabad ja õnnelikud. "Juhtmevaba elu“ on looduserütmides kulgemisele vastavalt sujuv ja unenäoline looduslaste elust pajatav eye candy.

Omamoodi side loodusega ja, veelgi enam, inimeste alateadlik vajadus pöörduda juurte juurde, on tajutav hingestatud dokumentaalis "Hingemaa“. Kullar Viimne ja Erik Norkroos on võtnud fookusesse väliseestlased. Ühise hoolitsuse keskmes on esimene eestlaste kirik Ameerikas, mis ootab 100. aastapäeva eel restaureerimist. Kiriku parandamistööde toeks korraldatavale toetuskontserdile sõidab kohale Tõnis Mägi, kohalikud väliseestlased hoiavad oma identiteeti ja teatav suhe Eestiga näib olevat neilgi, kes ei räägi sõnagi eesti keelt. "Hingemaa“ toob esile just sedasorti eestlase identiteedi, milline see peakski olema – juurtega seotud, ent avatud. Filmis kõnelevad inimesed näivad Eestist hoolivat, kuigi elavad kaugel, ei ole siinmail sündinud või ei räägi eesti keelt. Indiaani muusiku kontserdieelne avasõna tuletab meelde ammust piirideta maailmakorraldust, kus olulisimaks printsiibiks oli inimese ja looduse vahel valitsev harmoonia, mitte rahvuslik identiteet. Tänapäeval on inimrühma siduvaks liimiks ka ühine lugu ja maailmanägemus. Ühisosa hoides kaitseb inimene ühtaegu omaenese identiteeti. Niisugused probleemid on kauged kodumaal elavatele eestlastele, kes me arvame oma kultuuri põhiseadusega kaitstud olevat. Maailmas laiali pillutatud eestlaste kogukonnakillukestele tähendab oma loo ja juurte säilimine isiklikku panustamist ja vastutust. Ehk on nad just seepärast eesti kultuuri müüdiga rohkem seotud.

Omanäolist ja looduslähedast maailma nägemist presenteerib ka Jaak Kilmi "Konnade tee“, mis on ood krooksuvatele kangelastele. Uudse tegelasvalikuga film kirjeldab konnade rändeaega ja kahepaikseid päästma tõtanud talgulisi. Stsenaariumi puhul on kahtlemata tegu väljakutsega. Rääkivate asemel krooksuvate tegelastega on märksa keerukam huvi äratada kui kirgi kütvate mõtteavaldustega erudiidiga. Lugu vormivad aspektid taanduvadki paarile pidepunktile: konnad, talgulised, rajatav konnatee. Ressursside piiratuse juures on kokku pandud arvestatav süžee, millest jääb kõlama südamlikke seisukohavõtte ja inimlik suurus. On kosutav näha inimesi, kes ei tunnista enese ülimuslikkust looduse suhtes, vaid mõistavad vastutust olendite ees, kelle eluruum on muutunud inimkonna kasvavate vajaduste ja võimaluste tõttu elamiskõlbmatuks. Emotsionaalsest aspektist on mugavam probleem unustada, mitte märgata asfaldil lömastatud loomakesi. Õnneks on neidki, kes hoolivad, ja mitte ainult sõnades. Konnarände tagamaade ja talguliste ponnistuste ekraanile toomine on teadlikkuse suurendamise ja ignorantsuse vähendamise mõttes kindlasti tänuväärne ettevõtmine.

Vähehääleka grupi kujutamisele on keskendunud ka Mati-Jüri Põldre. "Terapeut“ vaatleb Pärnus elava muusiku Olavi Kõrre tegemisi, kes on muuhulgas muusikaõpetaja Pärnu toimetulekukoolis. Imetlust vääriv on nii erivajadustega lastele pühendumine kui ka noorte eneseteostustahe ja loomerõõm. "Terapeut“ on üks sügavama moraalse alatooniga linateos tänavuses valikus. Sotsiaalne vastutus on kahtlemata olemas ka teistel "Eesti lugude“ tegijail. "Terapeut“ on oma režiilt aga läbinisti aateline. Pühendada end abi vajavale ühiskonna osale on altruistlik tegevus ja väärib tunnustust. Maailm vajab kultuuriarmastajaist mässajaid, ent ka neid, kes leiavad aega mahajäänud kaasa tõmmata.

Katsumusrohketest inimeludest väldatud doki kõrval tekitab juutuuberile pühendatud "Mängur“ vastukäivaid mõtteid. Ühelt poolt oleks justkui tegu lihasuretajaga, teisalt üliaktiivse subjektiga. Ta on rahul, liigub oma unistuste kannul. Nagu ka fännid. Huvitav, kas ka nende kodus on suvisel ajal kapil D-vitamiin? Tegu pole hukkamõistu või persoonikriitikaga. Igaühel on õigus valida oma elutee. Kõrvutades omavahel "Eesti lugude“ sarjaski nähtud erivajadustega noori ja täies elujõus meest, kes veedab päevad-ööd arvutimängude maailmas, jääb haigutama kahe maailma vaheline lõhe. See, kelle võimalused on minimeeritud, pingutab. See, kellel on näiliselt kõik antud, elab elu virtuaalmaailmas. Kahtlemata on autorid Maria Kivirand ja Robi Uppin valinud HD Taneli kujutamiseks täiusliku vaatenurga. Kaadrid Lasnamäe paneelmajade rägastikust, aeglane ja kergelt süngetesse nootidesse laskuv muusika ning Taneli repliigid oma sissetuleku ja emalt saadava rahalise abi kohta loovad väga selge mänguri kuvandi. Läheneda võib ka teisiti – mängurile on kinolinale jõudmine suur läbimurre. "Mänguri“ muusikalised ja lavastuslikud lahendused annavad siiski aimu, et see pole mitte ülistuslugu arvuti­mängutööstusele, vaid dialoogivõimega linateos, mis kujutab virtuaalse reaalsuse pahupoolt.

Alkoholipoliitika valguses mõjub aktuaalsena Taavi Aruse "Õllerevolutsioon“. Film pakub hüpet õlletehastesse ja õllesõprade maailma ning teiste seas astub püünele paljudele boheemlashingedele tuntud poeet Marko Mägi. Filmis kujutatakse õllesõprade paradiisi, millele lisab huvitavust õllede käsitööpäritolu. Hoolimata sümpaatsetest eestkõnelejatest ja tootjate pühendumusest ei ole pooletunnisest dokist suudetud eemaldada aspekte, mis sunnivad mõtlema liigse alkoholitarbimise hävitavale mõjule. Ehk välditakse nii filmi muutumist pelgaks müügipropagandaks. Siiski ei ole kindel, kas "Õllerevolutsioon“ on midagi enamat. Kahtlemata on tegu igale õllesõbrale toreda vaatamisega, mis ühelt poolt ajendab jooksma poodi uue maitseelamuse järele, ent teisalt toonitab, kui oluline on oskus piiri pidada. Tunnustades väikepruulijaid ning vähem-on-parem-poliitikat luuakse ometi alus kapitalistlikule demagoogiale. Kuidas teisiti selgitada olukorda, kus kutsutakse tarbima, ent vaid kindlaid tootjaid eelistava mentaliteediga? Suurtootjad ja väikepruulijad on siinkohal vaid kohad vahetanud.

Topeltstandard on tajutav ka inimeste kunstitajus. Tänavakunst ei võrdu enam ammu kritseldustega garaažiseintel. Sotsiaalset tunnetust ning kriitika- ja diskussioonivõimet võib tänavakunstis olla rohkemgi kui galerii väljapanekutes. Sellest hoolimata ei tunnustata tänavaid kaunistavaid teoseid sama entusiasmiga. Aleksandr Heifetsi "Lõuendilinn“ on valinud kunsti definitsiooniga mängimiseks Tallinna ja Tartu võrdluse. Võimu tasandil ongi Tartu tänavakunsti vastu sõbralikum. Ammendavaid vastuseid või lahendusi selle põhjustele siiski ei anta. Tervikuna on tegu pigem portreelooga kahest tuntud tänavakunstnikust. Vähemalt saavad Edward von Lõngus ning Mina Ja Lydia väljateenitud kõlapinda. Iga kunstilemb peaks filmi igal juhul nautima. Jääb siiski küsitavaks, kas tänavakunsti suhtes skeptilisi enda poole kallutada suudetakse. Igal juhul annavad põiked kunstnike eraellu mingigi diskussioonivõimaluse ning mõttekoha neile, kes öö varjus loodud ühiskonnakriitilises kunstiteostes esteetilist väärtust ei leia.

Ainus selleaastane filmidebüüt tuleb Ave ja Antti Häklilt. "Suurlinna biit“ on lugu noorest eesti neiust, kelle eesmärk on muusikukarjäär Londonis. Süžeeliinilt või portreteeritava valikult ei paku noorte tegijate looming midagi põrutavat. Välismaale õnne otsima läinud eestlaste koondpilt õnnestub siiski saavutada. Dokk annab väga lihtsal ja selgel kujul edasi noorte soove ja suurlinna pakutavaid võimalusi. Hetkeks peatutakse ka tolerantsuse teemal, sest just kitsarinnalise ühiskonna eest põgenevad noored on sageli need, kes on otsustanud kodumaa tolmu jäädavalt jalgelt pühkida. Kahjuks ei süüvi "Suurlinna biit“ küllaldaselt teemasse ning põhitähelepanu püsib lõpuni ühe tüdruku lool. Loomeinimese ja kapitalismi konflikt ning muud sotsiaalpoliitilised teemad, millega saanuks filmile sügavust lisada, jäävad seega kõrvale. Sellest hoolimata võib saavutatut pidada arvestatavaks filmidebüüdiks, mis kajastab noore lauljanna kaudu paljude loomeinimeste valikuid.

Diskussiooni tekitamine peaks olema "Eesti lugude“ suur eesmärk. Kui üldse midagi, siis võibki mõnele sarjas ilmunud filmile ette heita kohatist sisulist pealiskaudsust. Samuti on teoseid, mis panevad mõtte tööle ka pärast filmi lõppemist. Eks seisa seegi kogemuse, filmitegija eesmärkide ja sotsiaalse närvi taga. Pooletunnistes portreelugudes otsitakse iseend ja oma kohta maailmas. Eesti on väike, ometi on paljudel meist kontakt vaid lähima suhtevõrgustikuga. "Eesti lood“ lähendavad erinevatesse sotsiaalsetesse rühmadesse kuuluvaid inimesi, suurendavad mõistmist ja osundavad otse või kaude rahva tugevustele ja nõrkustele. Mida enam on filmitegijatel seejuures julgust riskida ja levinud arusaamu lõhkuda, seda nauditavam kipub olema lõpptulemus.

Toimetas
Kaspar Viilup

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar