Arvustus. Postapokalüptiline Briti kino
Filmelamused PÖFF-ilt
"Norfolk"
Lavastaja: Martin Radich
Osatäitjad: Denis Menochet, Barry Keoghan, Goda Letkauskaite, Eileen Davies, Sean Buckley
7/10
ja
"Ellujääja" ("The Survivalist")
Lavastaja: Stephen Fingleton
Osatäitjad: Martin McCann, Mia Goth, Olwen Fouéré
9/10
Briti filmikunstil on aastate jooksul kujunenud välja iseloomujooned, miks ta on niivõrd mõjus. Oskus olla iseenda üle totaalselt irooniline ja samas matta vaataja lämmatava morbiidsuse alla. Kuid need kaks filmi võtavad hoopis teise, isegi ootamatu positsiooni. See ei ole irooniliselt ringikargav kino, vaid siin on mingi häiriv ja esteetiline rahu. Midagi sarnast, mida võis kohata 2014. aasta Jonathan Glazeri painajalikus ulmeteoses "Under the Skin". Inglaslik akadeemiline igavus ja hall igapäevaelu on keeratud kunstiliseks faktoriks. Sellised me olemegi.
"Norfolk" on teos, mis ei vasta eriti küsimustele. Peategelaseks oleva isa ja poja taust on suuresti segane ning motiividele ei heideta eriti valgust. Kuid see ei ole isegi oluline, sest need vastuseta küsimused ei kerki isegi esile. Film mängib hoopis kõige ürgsemate ja inimlikemate tunnetega ja paigutab need kõik ääretult kriipivasse õhustikku. Keskkond ei ole traditsioonilises mõttes isegi postapokalüptiline - maailm näib üsna normaalne ja inimesed enamvähem selged, kuid olemas on postapokalüptika põhiline element. Hüsteeria.
Inimesed jooksevad segaduses ringi, nad ei leia enda kohta. Seal, kus on näiliselt täiesti turvaline, valitseb selja taga hüpoteetiline oht. Peategelaseks olevat Isa soovivad mõrvata tema surnud (tapetud?) naise vanemad, kuid see on lihtsalt järjekordne märk hüsteeriast. Põhiliselt keskendutakse, kuidas saab sedavõrd jubedas maailmas toimida armastus. Nii isa ja poja vahel, kui samas ka poja ning tema armastatud tüdruku vahel, keda Isa arvab vastasleeri kuuluvat. Denis Ménochet teeb Isana vaimustava rolli ja põhimõtteliselt omab seda filmi. Juba esimestest hetkedest võib näha, et tema täiesti jäises südames on kusagil sügaval põlemas headus.
Probleemiks filmi juures on ehk see, et tegevus läheb liiga aeglaselt käima. Esimene pooltund filmist kulgeb imelikes toonides, kus ei mõista päris täpselt, mida jälgima peaks. See küll hajub ja elad vaikselt sellesse õudusesse sisse, kuid esimesed hetked tekitavad segadust, mis võib osa vaatajaid ära ehmatada. Ja kuidagi põhjendamatult palju keskenduti vahepeal marginaalse tähtsusega tegelastele - kuna filmis on dialoogi osatähtsus vähene, siis tekitas see lihtsalt ebaolulisi küsimusi. Ja film lõppeb ikka eriti eheda post-apocalyptic meelelahutusega - isa koos pojaga pumppüssiga kineskooptelereid puruks tulistamas. Ajee!
"Ellujääjas" ei ole sellist hüsteeriat. Metsas elav Ellujääja on küll tohutult üksik ja sihikindel tegelane, aga tema puhul on keeruline emotsionaalset konteksti sõnastada. Teda võib võrrelda Tarkovski kultusliku "Stalkeri" peategelasega - nad mõlemad tunnevad end oma kujuteldavas maailmas hästi. Stalker Tsoonis, Ellujääja seitsme aastaga loodud üpris õdusas talukeskkonnas. Aga kui keegi sinna vahele astub ja see illusioon murdub, siis on nad kaitseta. Ja seda on lihtsalt tohutult valus jälgida.
Kui Ellujääja juures soovivad öömaja Kathryn ja Milja (kelle näitleja mängis ka Nümfomaani filmis ehk talle ilmselt meeldib lihtsalt filmidest alasti olla), siis tundub see kõik üsna süütu. Kaks abitut rändajat halastamatus maailmas. Nende sinnajäämine on aga pöördepunktiks, kui hakkab toimima postapokalüptiline võitlus elu eest. Kedagi ei saa usaldada, kuid Ellujääja teeb selle vea. Ta läheb armastuse tõttu alt ja laseb neil naistel end ümber sõrme keerata. Martin McCann toob ekraanile lihtsalt hämmastava ehedusega tegelase, kellel puuduvad pea kõik inimlikud faktorid. Me ei näe kaastunnet, me ei näe armastust kui sellist - alles on jäänud vaid võitlus elu eest, kuid filmi jooksul lahtub seegi. Enesetapjalik lootusetus saab temast võitu.
Ma küll ei mõista, milleks oli vaja filmi viimast viite minutit. Kogu filmis eksisteerinud müstiline maailm muudeti mõne hetkega palju maisemaks. Igavalt militaarpoliitiliseks, mis kaotab ära kogu maagia. Aga ma surun selle koha pealt silma kinni ja lepin sellega, et kõik eelnev oli judinaidtekitavalt mõjus.
Ameerika postapokalüptiline filmikunst on tihti pisut igav ja liialt plahvatuslikult visuaalne, misläbi ei realiseeri seda žanri just ehedal moel. Tõsi, on häid näiteid, võtkem kasvõi Viggo Mortenseniga peaosas filmi "The Road" (mis põhineb suurepärasel Cormac McCarthy teosel), kuid mulle tundub, et britid on avastanud mingi huvitava essentsi, millega nad seda žanri saavad edendada. American dream ja tuumasõda on kaks teemat, mis on alati käsikäes käinud, kuid see kitšilik illusioon ei toimi enam. Inglased kaotavad ära suursugusega ja jätavad inimese selle olematu maailmaga vastamisi. Võimas.