Arvustus. Kirglik Vin Diesel nõiaküti rollis
Uus film kinolevis
"Viimane nõiakütt" / "The Last Witch Hunter"
Lavastaja: Breck Eisner
Osades: Vin Diesel, Elijah Wood, Rose Leslie, Michael Caine
4/10
Vin Diesel on alati silma paistnud teatava kirglikkusega oma filmide suhtes, olgugi et mehe näitlemisoskus enamuse jaoks kaheldava väärtusega on. Tema kontrolli alla kuulub lisaks "Kiiretele ja vihastele" veel "xXx" ja "Riddick": mõlemad küllalt suvalised seeriad, millest Diesel nähtavasti oluliselt rohkem huvitub kui tema fännid. Sama kehtib üldiselt ka "Viimase nõiaküti" kohta, ehkki selle puhul on veel väike lootus, et järjed tulemata jäävad, kuigi teine osa ennatlikult juba välja kuulutatud on.
Diesel on teadupärast maailmakuulsa rollimängu Dungeons & Dragons suur austaja ja loonud oma seekordse tegelase, surematu nõiakütt Kaulderi, oma kunagise karakteri põhjal. Kahjuks pole Dieseli ilmselgelt isiklikku lähenemist ekraanil mitte kuidagi tunda ega näha, kuna mees on täpselt sama emotsioonitu ja ühedimensiooniline nagu kõigis eelnevateski rollides. Kui "Kiirete ja vihaste" filmides on tema äärmiselt limiteeritud näoilmed ja kõnemaneerid kohati isegi sobivad, siis "Viimases nõiakütis" neil kohta pole – Dieselile antud materjal vajab oluliselt rohkem tundelisust ja melanhoolsust, kui mees suuteline pakkuma on.
Hullemaks muudab olukorra see, et Dieseli ümber on paigutatud mõnigi ülimalt andekas näitleja, nii et kontrast on selle arvelt veel suurem. Näiteks Rose Leslie, kes vaatajale peamiselt "Troonide mängust" tuttav on ja siin naispeaosa mängib, on korduvalt selges hädas, et puise Dieseli kõrval tõsiseltvõetavana näida. Abi ei ole ka sellest, et nende vahel puudub igasugune keemia (jällegi meespoole kalkuse tõttu), kuigi stsenaarium neilt lõpuks vaat et hingesugulust nõuab. Väike roll on filmis ka veterannäitlejal Michael Caine'il, kelle kamraadlus Dieseliga õnneks pisut usutavamalt mõjub. Siiski on näha, et Caine oma ekslikust karjäärivalikust tekkinud situatsiooni eriti ei naudi ning loodab filmist võimalikult kiiresti kopsaka palgatšekiga minema pääseda.
Sisulise poole pealt on film küllaltki lapsik ja tutvustatud fantaasiamaailm jääb žanri tulihingelisemate fännide jaoks kindlasti pealiskaudseks. Osaliselt on loodetud ilmselt kulukate eriefektide peale ning need on, tuleb tunnistada, mõneti tõesti päris silmapaistvad, aga siiski mitte piisaval määral, et vaataja ülejäänud kupatuse suhtes leebuma panna. Adekvaatselt hinnates on tõenäoliselt filmi parim osa Ciara tõlgendus Rolling Stonesi surematust hitist "Paint it Black", mis lõputiitrite ajal täies hiilguses kõlab ja lõppenud teose lihtsameelsusega huvitava kontrasti loob.
Olgu kuidas on, aga "Viimane nõiakütt" on oma puudujääkidest hoolimata (või siis just nimelt nende tõttu) kohati päris meeleolukas vaatamine, isegi kui mõningane lõbusus tingimata sihilik pole. Dieseli teeseldult kõvamehelik imago moodustab sügava dialoogiga piinliku terviku, mis tahes tahtmata aeg-ajalt südamest naerma ajab. Filmi tegijatel pole olnud aimugi, et lõpptulemus suhteliselt kohutav välja kukub, ning säärane siiras tõsimeelsus muudab naiivselt pretensioonikatest jutukatketest tulvitseva "Viimase nõiaküti" üheks õnnestunumaks juhuslikuks komöödiaks, mida on lähiminevikus kinos näha saanud.
Toimetaja: Kaspar Viilup