Arvustus. Kas emme südant tunned sa?
Film kinolevis
“Mommy” / “Emme”
Lavastaja: Xavier Dolan
Osades: Anne Dorval, Antoine-Olivier Pilon, Suzanne Clément
7/10
Alles hiljuti ilmus "Pealtnägijas" lugu käitumishäiretega poisist, mida reklaamiti ETVs kui tutvumist “ilmselt Eesti halvima koolipoisiga”. 14aastane noormees ei käinud koolis, keeldus kõikvõimalikust abist ning tekitas ebamugavusi oma perele. Samas olukorras on Xavier Dolani viiendas filmis üksikema Diane, kes poja Steve’i hüperaktiivsusest hoolimata leiab jõu teda enda juures hoida ja kasvatada.
Erinevalt "Pealtnägijast", kus nimetati häiriva konkreetsusega haige nooruk eesti halvimaks koolilapseks, näitab Dolan, kui vale on elujõulist ja energilist last probleemi tõttu õelaks ja ebanormaalseks tituleerida. Steve’ist, kes on vihahoogude ajal tõesti eemaletõukav, kiirgab siiski soojust, värvikust ja kõike muud kui pahatahtlikkust. Tavaline ta ei ole ja Dolani järgi pole tavalist olemas. Kui on, siis on antud omadussõna loodud vaid eesmärgiga meid joonlaua ja hariliku pliiatsiga ühesuguseks tõmmata.
Halli ja harilikku pole Dolan kunagi sallinud. Kõik tema varasemate filmide peategelased on olnud ühiskonnale pinnuks silmas. Nende kirest pakatavad teod maalib ta kas ärritavaks või armastusväärseks, aga alati on suutnud Dolan nende isiksuste suhtes tekitada inimlikku sümpaatiat ja kaastunnet.
"Emmes" avavad meile Steve maailma ilu kaks erinevat emafiguuri - tema päris ema, vabameelne Diane ja naise sõbranna, vaoshoitum Kyle. Nendest kolmest saavad truud musketärid, kes hea tahte, armastuse ja naeru kaudu üksteist halvast välja proovivad tuua. Just naabrinaise Kyle'i ja Steve'i sõpruse puhul näeme, kuidas poisi pöörasus halli hiirekese taas säravaks ja elurõõmsaks muudab.
Täiel jõul elama ergutab ka film ise. Režissöör teeb midagi seletamatut. Pildiformaadiga mängides paneb ta vaataja tunnetama seda, kui kitsas ja kammitsetud maailm Steve’i jaoks on. Julge muusika ja kostüümide eest vastutab noor 25aastane lavastaja samuti isiklikult ja teeb seda hingega – valik ei paku võib-olla ülimat maitsekust ja esteetikat, aga kõik pildis elab, loob suursuguse terviku.
Cannes’is pärjatud “Emmes” kiiguvad tunded üles-alla ja heas mõttes üle võlli. Noorel lavastajal tuleb kõik otse südamest. Visates naljaka, kurva, helge ja rõhuva ühte patta, tuleb kokku hingesoojendav sulam. See isegi mõneti foucault'liku alatooniga lugu näitab, et vaimne häire kui ebanormaalsus on ühiskonna kultiveeritud ja sageli elavad need hullumeelsed inimesed elutervemalt ning kirglikumalt kui kõik nende ümber.
See ei ole kerge vaatamine, aga soojust ja armastust pakub film sama palju, kui kiirgab sõnast “emme”.
“Emme” jookseb kinos Sõprus
Filmi treiler koos eestikeelse tõlkega:
Toimetaja: Valner Valme