Väike vestlus autoroolis istuva Mark Soosaarega dokiteemadel
Pärnu Filmifestivali punased vaibad, mis ei käi vaid jalge alla, aga ka õlule, on leidnud oma koha. Aga festivalifilme näeb mitmel pool Eestis veel nädalalõpuni. Ja eks hiljemgi. Mõni mees suskab oma filmi meelsasti netti üles, aga mitte kõik.
Paljude arvates devalveerib see teost või katkub DVD müügitulu, teised jälle leiavad, et kes netis sind armastama hakkab, tahab varsti ka käte vahel hoida. Muusikute hulgas on samamoodi vastandlike hoiakute mehi.
Vaipu jaganud Mark Soosaar riietub teadagi casual moel ja liigub festivalil ringi naeratades ja sahiseval sammul, kõneleb malbelt. Nii ka nüüd Pärnus. Ometi on mees seest raudne ja kui miski tusaseks teeb, muutub ka hääletoon. Kui talle ehaajal telefonitsi pihta saan, pakub Soosaar vestluseks välja järgemise hommiku – kell pool üheksa. Suveajal! Ma magan Laura puhkuse tuuris muidu kaheteistkümneni ja küsin Soosaarelt kõrvad ludus: „Kas vähe hiljem ei saaks?“
„Siis on mul juba teised asjad.“
See viisteist minutit, mis ma Soosaarega kiirkõnes lobiseda saan, on ta autos teel Pärnusse.
„Kuidas festival välja tuli?“
„Normaalselt.“
„Ja rahaliselt?“
„Vaat see on keeruline. Me ei suuda kõiki autoreid kohale tuua.
Rahvaauhinna võitnud taanlanna Kaer elab saarel. Tema siiatoomiseks oleks vaja olnud tellid eralennuk, see oli ainus võimalus. Maksma oleks kohaletoomine läinud 2000 euro ümber, aga seda raha meil ei ole.“
„Mis ta võidutekist saab?“
„Jääb ootama.“
„Kui kauaks?“
„Ta saab järmisel aastal sellele järele tulla. Me kordame kutset kahel korral. Kui kahe aasta jooksul järele ei tule, läheb tekk järgmisele. Eelmisel aastal ei tulnud kohale tsitsiillased Soto ja Vergara. Ma saan aru, et väike riik ja raha pole, aga...“
„Oma asukohamaalt keegi reisiraha otsima ei hakka?“
„Ei hakka. New Yorki mehele ostsime piletid ära ja ta jättis ikka tulemata. Eesti on väike riik ja ei huvita.“
„Hm, dokke tegema lennatakse ju igasugustesse võpsikutesse...“
„Me oleme pakkunud, et maksame ühe otsa välja, aga see ka ei sobi.“
„Kas festivali korralduses on ka mingeid muutusi?“
„Fookus on muutunud. Me saime palju meditsiiniteemalisi filme ja tegime linastusi ka Pärnu haiglas.“
„Võitjad käivad teie juures Manijal. Mis te seal tegite?“
„Võtsime niisama aega maha. Ja vaatasime filme. Vera Abramovici kunstiasju.“
„Te olete palju poliitikas kaasa teinud ja teete jätkuvalt. Ja tihtipele on ette tulnud nägelusi. Kuidas te täna poliitkaasjade peale vaatate?“
„Seadusi oleks vaja reformida. Presidendile on meil ette nähtud maksimaalselt kaks ametiaega. Aga Riigikogus harjutakse istuma ja istutaksegi kaua saab. Lõpuks elu enam ei näe ega tea. Pärast nelja aastat poliitikas võiks kõigile tulla puhkus, kui saab muid asju ajada.“
„Praegu räägitakse palju doki ja mängufilmi sulandamisest. Kas 1980.a tehtud „Jõulud Vigalas“ oli ses mõttes ajast ees?“
„See on puhtalt lavastuslik film. Mihkel Aitsami teose „1905.a Läänemaal“ järgi. Mis Laipmanni kodus juhtus, on jah minu ettekujutus.“
Ometi oli tolles filmis hoopis midagi muud, kui ülirahulikult või pingutatult ebaloomulikult kulgevas eesti kinos muidu. Ehk oli see siis Soosaare käeshoitud ja kohati hüplev kaamera, mis uue stiilina mõjus. Kuigi peaosaline Evald Aavik ütles kord mulle napsuvõtu käigus, et ega ta „Jõulude“ võtete ajal tihti täpselt ei teadnud, mida tuli teha ja improviseeris. Aga improvisatsioon pole veel dok. Võibolla improviseeritud võte andis vabama atmosfääri. Ja see, et näitlejat hoitakse stressis ja ei öelda, mida tuleb mängima hakata, et ta siis plahvataks, on laias ilmas tavaline. Nõukaajal võis see olla midagi uut.
„Mark Soosaar, mitu dokki teil praegu teoksil on?“
„“Kihnu poisid ja tüdrukud“ on pooleli ja „Rasmus, kormonaudid ning...“ tuleb kolm korda kolmkümmend minutit Eesti lugu.“
„Aga juba seitse aastat tagasi oli üles võetud film Manija saare postiljonist Paul Leasest?“
„Seal on nii, et pere ei soovi, et see ekraanile tuleb. Aga ehk aeg teeb oma töö ja sel aastal televisoonis näidatakse.“
„Kas te ei tee siis doki osalistega lepinguid, et keegi pärast filmile vetot peale panna ei saaks?“
„Ei, Eestis nii ei tehta.“
Hm, mõtlen vahele, tean, et tehakse juba küll, olgu see siis hea või halb. Aga abielludes tehakse ka tänapäeval keerulisemaid kokkuleppeid kui vanasti. Varajaotuse kohta. Ehk on ülevõetud film ka varandus, mis korraga hakkab vaidlusi tekitama. Pigem küll hingeline varandus. Ja kelle mu kunstnikuhing kuulub? Mulle, jumalale või mind filminud rezhissöörile? Keeruline küsimus kahtlemata. Ja kuidas sa seda hinge tükeldad.
Kohmitsen edasi: „Dokitegija elu on keeruline. Ei saa head filmi, kui inimesi ei käivita, et nad end avaksid, aga pärast võidakse süüdistada manipuleerimises...“
„See ei ole nii ühene. Vaadake meie festivalil äsja auhinnatud Ivars Ziedrise filmi „Dokumentalist“ temast endast ja Inese Klavast. Kes seal keda provotseerib?“
Ja kui ma söandan meenutada, et Soosaartki on süüdistatud manipuleerimises ja ta ise on festivali trükises meenutanud, et on filmitava nutma pannud ja seda aastaid hinges kandnud, siis läheb Mark Soosaarel tuju ära ja kohe ka minul.
„Mis te urgitsete, viskab Soosaar,“ Ma jõudsin linna...“
„Ma teen oma tööd...“ suudan ma veel maigutada, aga saan aru, et intervjuu on läbi.
Ja ma ei oska siiamaani öelda, kes on suurem manipuleerija, kas ajakirjanik või dokitegija või kas seda rehkendust üldse pidama peab.
Aga Filmifestivali lõpuarutelus võttis žüriiliige Jaak Kilmi millegipärast just selle teema üles. Ju siis sügeles temalgi. Ja ehk ei teadnud temagi vastust.
Toimetaja: Mari Kartau