"Eesti lugude" ankeet. Aleksandr Heifets: vabadus on märksõna, mis mind tänavakunsti puhul paelub
3. veebruaril jõuab eetrisse hooaja viies "Eesti lugude" film, mis tutvustab Tartu tänavakunsti ning seda, kuidas see sünnib. Tegime juttu filmi režissööri Aleksandr Heifetsiga, kes on väga rahvusvahelise taustaga.
Aleksandr Heifets
Sündinud Moskvas, kasvanud üles USAs, õppinud Chicago ülikoolis psühholoogiat ja lingvistikat ning filmirežiid FAMU Filmiakadeemias Prahas. Pärast Eestisse kolimist 2008. aastal tegutseb vabakutselise režissööri, operaatori ja monteerijana, keskendudes peamiselt dokumentaalfilmide tegemisele. Hetkel on tootmises täispikad dokumentaalfilmid “Teeme Ära!” (kaasrež. Jaak Kilmi, prod. Kiur Aarma, Traumfabrik) ning “Piirinoored” (prod. Eero Talvistu, Exitfilm).
Mis on teie filmi põhiline idee?
Vabadus! Vabadus luua ise oma linn ja oma identiteet. Vabadus on märksõna, mis mind tänavakunsti puhul paelub ja mis inspireeris mind sellest filmi tegema.
Miks valisite just sellise teema?
Olen üles kasvanud suurlinnades, kus tänavakunst on rangelt illegaalne. Tartusse kolimine ja siinse omanäolise tänavakunstiskeene avastamine oli minu jaoks väga värskendav. Mulle meeldib tänavakunst. Ma naudin põnevat, mängulist linnaruumi inimesena, kes selles elab, kõnnib, rattaga sõidab ja oma last lasteaeda viib. Samas meeldib mulle ka selline punk kunstiavaldus, mis on vaba ja natuke ohtliku maiguga.
Kas olete näinud kõiki seniseid "Eesti Lugusid"? Mis teile sealt meelde on jäänud?
Eesti lugusid peaks olema juba üle 150, kuid kahjuks olen neist näinud vaid väikest osa. Kõige paremini on meelde jäänud Moonika Siimetsa “Salme saladus” ja “Moekoer”, mis näitavad elu absurdseid ja jaburaid külgi peene ja tabava huumoriga. Ka oli väga meeldejääv Jaak Kilmi ja Andres Maimiku “Tsirkusetuur” oma dramaatilise kulminatsiooniga - tuulest viidud tsirkusetelk oli vähemalt Werner Herzogi vääriline.
Miks otsustasite osaleda "Eesti Lugude" sarjas?
“Lõuendilinn” on juba neljas minu tehtud Eesti Lugu. Mulle meeldib see formaat - poole tunniga jõuab jutustada kompaktse loo, seda saab enamasti teha lihtsate vahenditega, kiirelt ja tõhusalt. Samuti on pooletunnist filmi vaatajal hea vaadata ja seedida.
Milliseks peate "Eesti Lugude" positsiooni Eesti dokumentalistikas?
See on suurepärane ajakapsel. Nii teemad kui tegijad on nii erinevad, et annavad mitmekesise läbilõike Eesti tänapäevast. See on hea võimalus väga erinevatel režissööridel oma kätt proovida ning kiirelt ja tabavalt mõnd põnevat teemat käsitleda. Samas on see aga ka hea võimalus harjutada televaatajat dokumentaalfilmi kui sellisega. Dokumentalistina tunnen sageli dokumentaalfilmide alaväärset positsiooni mängufilmide kõrval. Ometi on see põnev maailm, millesse on mõnel huvilisel ehk lihtsam sukelduda, olles eelnevalt tutvunud Eesti Lugude lühikese formaadiga.
Milline on teie arust Eesti dokumentaalfilmide olukord praegusel hetkel?
Igal aastal tuleb Eestist mõni hea film, aga tahaks, et neid oleks rohkem. Asi on muidugi osaliselt rahas, mida suuremate riikidega võrreldes alati napib. Samas rõõmustab mind väga, et võrreldes varasemaga vaatavad Eesti dokumentaalfilmid järjest rohkem ka Eestist väljapoole, näiteks nagu tänavune Toomas Järveti film “Karmil pinnal”. Loomulikult on siin ka oluline roll toetustel, mis sellist suunda võimaldavad.
Mis on parim Eesti dokumentaalfilm läbi aegade?
Minu lemmik on kindlasti Jaan Tootseni “Uus Maailm”, mis on südamlik ja lõbus. Pika aja vältel loodud filmina, mis käsitleb olulisi ühiskondlikke teemasid, on ta ka psühholoogiliselt sügav ja terviklik. Samuti meeldis mulle väga Jaak Kilmi ja Kiur Aarma “Disko ja Tuumasõda”.