Tõnu Karjatse filmikomm: pereelu ülistav jõuline draama

"Pommidest valjem" (Foto: kaader filmist)
Tõnu Karjatse
28.04.2016 13:51
Rubriik: Film

Valgusest sirutuvad üles väikse, alles sündinud inimese imepisikesed sõrmed ja haaravad isa käest – avakaader, mis teeb vaataja relvituks ja määrab ta vastuvõtuprofiili. Selline algusstseen Joachim Trieri menukast uuest filmist "Pommidest valjem" kehtestab suhte vaatajaga – kui oled lapsevanem ja pereinimene, vaatad järgnevat hoopis teistsuguse pilguga kui vaba ja vallaline, ealistest vaatajagruppidest ja nende erisustest rääkimata.

"Pommidest valjem" pole sõjafilm, kuigi pealkirja põhjal võiks seda eeldada. Sõda on filmis olemas aga kaude, nii nagu me XXI sajandi teisel kümnendil oleme juba harjunud sellega elama, meist on ta eemal ja murrab me turvatud argipäeva vaid terrori, uudistesaadete ja dokumentaalfilmide kaudu. Sõjafotograaf Isabelle (Isabelle Huppert) hukkub autoõnnetuses kodumaal, jättes leinama kaks poega ja armastava abikaasa. Naise fotoarhiivist selgub aga uusi tahke ta kutsumuse ja pere vahel jagatud elu kohta.

Norra režissööri Joachim Trieri esimene ingliskeelne film tegeleb suurte teemade ja küsimustega. Sünd ja surm, sõda ja rahu – need on tugevad vastandused, äärmuste skaala, mille vahele jääb üüratu hulk väärtusi: hoolivus, ühtehoidmine, mõistmine, üksteisega arvestamine, ausus. Kõik oluline sel piiratud ajavahemikul, mille ühes punktis on sünd ja teises surm. Kui lisada lahenduseta vastuolu pereelu ja töö või täpsemalt - kutsumuse vahel, saamegi Trieri filmi teemade skemaatilise visandi. Joachim Trier annab selle teemajaotuse otsekui kavalehel vaatajale kätte filmi esimeste minutitega, veel enne, kui ekraanile ilmub filmi pealkiri. Näeme õnnelikku noort perekonda palatis, seejärel kohtub vastne isa haiglahoones juhuslikult endise armastatuga, ega mainigi oma isakssaamist. Need stseenid tühistavad ka filmi pealkirja sisse kirjutatud hirmu sõja, kaduvuse ja surma ees, "Pommidest valjem" ülistab elu ja armastust. See on emotsionaalne rännak läbi ühe pere leina ja eneseleidmise.

Trier koos kauase koostööpartneri ja kaasstsenaristi Eskil Vogtiga ehitab filmi üles vormilt keeruka, kuid sisult lihtsa ja jälgitava kompositsiooniga. Isabelle'i ja tema poegade ning kaasa lugu antakse edasi vaatepunktide vaheldumise kaudu, nii näeme üht võtmelise tähtsusega stseeni kord isa, siis aga poja vaatenurgast - võte, mis võimaldab avada tegelaskujude karakterit ja üldisemas plaanis tõe eri tahke. Täpselt mõõdetud kaadripikkused, läbi arvestatud plaani- ja võttenurga vaheldused annavad sujuva narratiivi, mida ei häiri ka aegade segunemine. Pereliikmete isiklikud lood ja tõed põimuvad tervikuks jooksvas ajas mälestuste, meenutuste ja unenägude kaudu. Filmis puudub otsene peategelane, kui seda tingimata peaks määratlema, siis sobikski selleks perekond. Võib vaielda, kuivõrd katab mudelpere ülesannet depressiooni langenud sõjafotograafi ja pehme loomuga endise näitleja pere vorm, seda enam, et ema kohalolek pole enam füüsiline, kuid Trier annab ühe võimaliku koosluse, milles kohtuvad mitmed tänapäeva maailma ja inimest iseloomustavad tunnusjooned.

Enesekindel ja end väljaspool kodu teostav ema, kutsumusest kaugenenud isa, pereelu alustav, kuid sisemiselt pidetu täiskasvanud poeg ning teismeline, suhtlemisraskustega nohik. Neid kõiki iseloomustab teatud tasakaalutus, eneseteadlikkuse madalseis, soov olla kuskil mujal või keegi teine. Trier pöörab igale karakterile piisavalt tähelepanu, et ta lugu välja tuua, näitlejad (Isabelle Huppert emana, Gabriel Byrne isana, Jesse Eisenberg ja Devin Druid poegadena) teevad kõik nauditavad osatäitmised, kandes igaüks välja ka peategelase rolli. Trier annab eeskuju, kui sisutihedaks võib muuta tunni ja neljakümne minutise mängufilmi. See tähendab elulisi dialooge, pildilist jutustamisoskust ja läbimõeldud montaaži. Filmis on palju teemasid ja Trier püüab tegelda nende kõigiga, rahvusvahelises kriitikas on seda toodud ka filmi puuduseks, kuid kartus, et see püüd tuleks kahjuks filmi terviklusele, on pigem asjatu. "Pommidest valjem" sisaldaks endas kui mitut filmi, need ongi kõik filmi peategelaste lood, milles vahelduvad meeleolud ja teostusviisid: isa lugu klassikalise esitlusviisiga, teismelise Conradi lugu aga nagu minajutustusena, pealeloetud teksti ja narratiivi lõikuvate kujutluspiltidega.

Teemades, mida Trier välja toob, pole kokkuvõttes midagi uut, võrdlemisi stereotüüpsed on ka karakterid, kuid 42-aastane režissöör portreteerib tänapäeva inimest ja ta kriisi elegantse kerguse ning värskusega. Suur osa on siin näitlejate mängul ja dialoogidel. Ehkki filmi lõpp pole enam sedavõrd tempokas ja intensiivne kui algus, hoiab lavastaja vaatajat toolidel ning kehtestab tunniks ja neljakümneks minutiks oma aja.

"Pommidest valjem" on jõuline draama, üliheade osatäitmistega, linatöö, mis võib seista ka kodusel filmiriiulil ja vastu panna ajaproovile.

Toimetas
Valner Valme

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar