Tõnu Karjatse filmikomm: miks peab Pärti alati seostama hääbumise ja surmaga?

"Minu ema" (Mia Madre) (Foto: kaader filmist)
Tõnu Karjatse
5.11.2015 15:21
Allikas: Klassikaraadio
Rubriik: Film

Nanni Moretti kuulub Itaalia kino sellesse põlvkonda, mis asus määratlema selle traditsioonidega filmimaa panust maailma kinokunsti pärast Federico Fellinit. Paolo Sorrentino näiteks, kelle film "Noorus" praegugi me kinodes jookseb, kuulub juba järgmisse generatsiooni. Moretti kuulub niisiis sellesse ajavahemikku Itaalia kinos, mida eriti ei tunta, põlvkonda, mis püüdis väljuda kõlavate nimede varjust, kuid ei suutnud end veel sedavõrd tugevalt maailma kinos kehtestada kui neile järgnev generatsioon.

Nanni Moretti on kodumaal tuntud eelkõige komöödiafilmide tegija ja näitlejana, filmikarjääri alustas ta 1973. aastal, rahvusvaheline tuntus tuli 1981 komöödiaga "Kuldsed unelmad", mis võitis Veneetsia filmifestivalil Hõbelõvi, neli aastat hiljem sai Moretti aga Berliinis žürii eripreemia filmiga "Missa on lõppenud", ning läbimurdeks võib lugeda Kuldset Palmioksa Cannes’is aastal 2001 draamaga "Poja tuba", mis käsitles lähedase kaotuse teemat ja Morettile tähendas see suunamuutust tõsisemate filmide kasuks.

Nüüd Eestiski näidatav "Minu ema" toetub osalt tõsielusündmustele - režissöör, kes filmis astub üles ka ühe kõrvalosalisena, kaotas oma ema eelmist filmi "Habemus papam" (2011) tehes. "Minu ema" näitab lähedase inimese kaotust tööle pühendunud filmirežissööri kaudu. Margherita Buy mängib kineasti, kellele töö on saanud tähtsamaks kui isiklik elu ja filmikunst suuremaks kui päriselu. Ema vaikne hääbumine seab mitte just briljantse režissööri reaalsusega silmitsi, kuid ta ei suuda loobuda pooleliolevast filmist, et pühenduda rohkem emale. Margherita vend, keda mängib Moretti ise, aga võtab end töölt lahti ja tema jaoks tähendab ema surm ühe ajastu lõppu. Moretti mängib ümber oma osa päriselus ning paneb end kehastama ühe oma lemmiknäitleja, ise aga asub oma pärisõe rolli. Selline vahetus võimaldab ka filmi stsenaariumi kirjutanud Morettil vaadelda end kõrvalt - see on ka see, mida filmis olev režissöör nõuab oma staarnäitlejalt - Ühendriikidest kohale sõidutatud Barrylt, keda mängib John Turturro.

"Minu ema" pole just kõige küpsem film Morettilt, pigem on ta emotsionaalne, ja naispeaosaline võimaldab seda emotsionaalsust režissööril ka arvatavasti paremini väljendada. Samuti loob naispeaosaline teatud distantsi ema ja poja suhetele, mis on katoliku traditsioonidega ühiskonnas nagu Itaalia eriti tundlik teema. Teadupoolest on just Itaalias enim neid mehi, kes 30ndate eluaastateni elavad veel kodus ema hoole ja kontrolli all.

Võibolla polegi "Minu ema" film vaatajale, kellelegi võõrale, vaid hoopis Morettile endale ja ta emale. Ei saa välistada, et selle filmi tegemine oli Morettile ka teatud laadi teraapia, oma tegelaskuju kaudu saab ta endale ja ka lahkunud emale selgitada seda, mida ta päriselus ei saanud. Ning just sellepärast on see film äärmiselt südamesseminev, ehkki kinematograafiliselt teostuselt üpris keskpärane ja isegi igav. Vormiliselt kasutab Moretti palju keskplaane, andmata neile sisulist toetust. Dialoog järgneb dialoogile, justkui ei suudaks peategelane jääda üksi oma mõtetega, ning kui see juhtub, järgneb katastroof - väga ilmselt mängib Buy selle välja episoodis üleujutusest. Kõik tegelased on filmis omamoodi umbejooksnud: vend ja õde tööga ja eraeluga ning ema oma tervisega, komöödiaelemendi toob sisse staarnäitleja USAst, kes on lihtsalt ülehinnatud ja ennast täis.

Moretti kasutab filmis palju muusikat. Liigagi palju. Filmi saadab justkui popurrii Arvo Pärdi parematest ja lühematest paladest, mis mõjub pigem Pärdi kuritarvitamisena. Enamgi veel - miks peab Pärti alati seostama hääbumise ja surmaga? Jah, helikeelelt on Pärt mõtlik, kaugel argipäeva tempost, ta peatab aja, aitab kuulajal sellest väljuda, kuid see pole see, millele Moretti oma filmi muusikalise saate üles ehitab. Morettile on Pärt lihtsalt sobiv tapeet ja sellest on kahju.

Meeleoluvahetus filmi lõpus kaalub mõneti üles eelnenud masendava rabeduse, siin tuleb kõige paremini esile ka režissööri potentsiaal.

Nanni Moretti "MInu ema" on film inimestest kriisis ja näitlik töö kriisist filmis. Režissöör ise on olnud filmi esitlemisel äärmiselt alandlik ning nõustus näiteks Cannes’is osalema ükskõik millises programmis. Talle on olnud oluline see töö vaatajateni tuua ja kodupublik on teda ka tänanud pärjates filmi mitme auhinnaga.

Toimetas
Valner Valme

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Lisa uus kommentaar