Arvustus. Lemmikloomad üllatavad kogupere-märulikomöödias
Uus film kinos
"Lemmikloomade salajane elu"
Lavastaja: Chris Renaud, Yarrow Cheney
8/10
Eesti vaatajate jaoks annavad filmitegelastele oma hääle Tõnn Lamp (Max), Priit Võigemast (Snowball), Piret Krumm (Gidget), Evelin Võigemast (Chloe), Tarvo Sõmer (Duke), Tarvo Krall (Mel), Jim Ashilevi (Buddy), Mart Toome (Norman), Tõnu Oja (Pops), Taavi Teplenkov (Ozone), Saara Kadak (Katie) jpt.
Seda filmi võivad vabalt vaatama minna ka need, kel ei ole lapsi, pole kunagi lapsi olnud ja nad ei plaanigi neid saada. Samuti sobib linateos kõigile lastele, kes on juba vähemalt nii vanad, et kannatavad poolteist tundi kinosaalis istuda ja kellel on lubatud vaadata filme 3D-s. Muidugi sobib see film puberteetidele ja tõenäoliselt ka vanavanematele, lapsevanematest rääkimata. See on tõesti film, mis minu hinnangul üllataval kombel võiks kõnetada väga laia vanusegruppi. Tingimuseks on vaid see, et teile meeldivad komöödiad ja märulid. Animafilme püütakse üldiselt teha nii, et neis oleks nalja nii lastele kui täiskasvanuile, et viimased lausa igavusest ära ei sureks ja siin see on õnnestunud niisugusel moel, et naljad ei lähe mitmetähenduslikult nilbeks. No vägivalda muidugi mõnevõrra on, sellest märulifilmis ei pääse. Siiski, suuremad vigastused saadakse õnnetuste tagajärjel, mingit haamriga-pähe-ihahhaa-ahhahhaa nalja seal ei ole. Igav ei tohiks samuti hakata (erinevalt praegu kinodes jooksvast haigutamapanevast "Kalatüdruk Doryst").
Eestikeelne dublaaž on filmil enam-vähem õnnestunud, võiks iriseda vaid sissejuhatuse osas, mis on veidi laisalt või ülejala tehtud, see on kivi näitleja Tõnn Lambi kapsaaeda, kes annab oma hääle Maxile, ühele põhilistest peaosalistest. Aga kui teised ka juba kampa tulevad, siis läheb algne irin meelest. Kokkuvõttes eestikeelne pealeloetus ei häiri.
Lühidalt sisust: Ühes majas elab seltskond lemmikloomi, erinevate omanike juures. Peremehed lähevad päeval tööle, see aeg on lemmikutel vaja kuidagi üle elada, mõnele meeldib üksi olla, teised igavlevad. Kui aga ühel päeval koer Maxi perenaine otsustab koju võtta veel ühe karviku, päris suure koera Duke’i (Tarvo Sõmer), siis läheb asi käest ära. Võimuvõitluses satuvad Max ja Duke allilmategelaste küüsi, esmalt ründab neid kodutute kasside hord, siis kari hüljatud lemmikuid maniakaalse jänese Lumepalli (Priit Võigemast) juhatusel. Kui Maxi ja Duke'i kadumist märgatakse, lähevad majalemmikud neid päästma.
Kogu seiklus on peadpööritavalt lõbus ja märulistseenid teeksid au ka igale mitteanimeeritud tavafilmile. Filmi muudab muidugi lõbusamaks see, et kõik tüübid on ka visuaalselt üsna nunnud, psühhopaadist jänes ja armunud spits Gidget (Piret Krumm) võtavad juba ainuüksi oma karakteriga muige huulile. Lemmikloomi on terve hulk, kuid nende mass ei mõju koormavalt, ka sisu on piisavalt tihe, kuid kergelt jälgitav. Loo lavastajad Chris Renaud ja Yarrow Cheney on meie publikule tuntud "Käsilaste" ja "Supervarga" filmide autoritena, nii et kui teile on mainitud animafimid meeltmööda olnud, siis kindlasti ei pea ka seekord pettuma. Mingit sellist vapustavat üllatusmomenti film ei paku, mida poleks iial varem nähtud-tehtud, kuid ma arvan, et kes ootab lihtsalt mingit suvalist multikat - nemad saavad meeldiva üllatuse osaliseks. See on kvaliteetne koguperemärul, korraliku soundtrack'iga, hästi lihvitud stsenaariumiga, sujuva karakteriansambliga. Ühtlasi ei muutu see lugu siiski liiga nunnuks ega moosiseks, et karmima kraami armastajatel süda läikima hakkaks. On neilegi mõeldud.
Eraldi esiletõstmist väärib näiteks psühhedeelseks muutuv retk viinerivabrikusse, mille taustalaulus tunneb muusikalihuviline eksimatult ära muusikali "Grease" meloodiad. Vorstivabriku stseen oli ka üks esimesi, mis filmist valmis ja selles on tunda tegijate mängulusti igas kaadris.
Kes pärast filmi vaatamist tunneb, et tahaks veel, siis nende rõõmuks olgu öeldud, et filmile on plaanitud järg, mis peaks esialgse kava kohaselt valmima 2018. aastal.
Treiler:
Toimetaja: Valner Valme