Tõnu Karjatse filmikomm: kino kui liikuv maal
Tõnu Karjatse jätkab suvel filmikommidega ERR kultuuriportaalis. Täna on vaatluse all Gustav Deutschi esimene täispikk mängufilm "Shirley: visioonid reaalsusest".
Ilmselt on paljud mänginud või vähemalt kokku puutunud mänguga, kus piltidele tuleb ise tekst lisada. See on üks postmodernismi väljendusvorme, kus kuvandit ehk pilti võib lõpmatuseni paljundada ja eri kontekstides tsiteerida, taaskasutada, tekitades sellest oma teksti.
Austria eksperimentaalfilmide looja Gustav Deutschi esimene täispikk mängufilm "Shirley: visioonid reaalsusest" on sellise miksimiskultuuri musternäide. Ameerika maalikunstniku Edward Hopperi taieseid vormiliseks aluseks võttes mängib Deutsch maha oma loo, mis on kontekstuaalselt lõdvalt seotud Hopperi modelli, kunstniku enda abikaasaga, kuid tugineb siiski Deutschi fiktsioonile pöördelistel aegadel oma kohta otsivast näitlejannast.
Ajaliselt läbib Deutschi film Hopperi maalide kaudu 30 aasta pikkuse perioodi alates 1930ndate Suurest Depressioonist. Deutschi filmi vormiks on 13 Hopperi maali, Deutsch säilitab allikatruult maali kuvandilise keskkonna, stseenid toimuvadki peamiselt selles ühes kaadris. Pildi liikuvuse huvides, et mitte vaatajat päris ära uinutada, on kasutatud ka plaanivahetust. Me näeme tuttavat maali elavana, tihti on isegi raske vahet teha, milline on see algupärandi hetk, mille Hopper maaliks jäädvustas, sest pildiliselt töötab kogu stseen. Maalide vaheldumist saatev sisemonoloog räägib näitlejakutsumusele pühendunud naisest, kes läbib ühiskondlikke ja isiklikke kriise, mängides seega läbi üht ajatut, igavesti korduvat lugu.
Deutsch eksperimenteerib ka sellise üpris tavatu vormi sees, katkestades aja ja koha ühtsust XXI sajandi muusikalise saatega David Sylvianilt. Ilmselt on see puhtillustreeriv võte, mille sisuline otstarve jääbki hämaraks. Hoopis põnevam on Deutschi julgus pöörata filmi minajutustaja ühes stseenis otse vaataja poole. Selline pildist väljumine annab maalikunstile toetuvale filmile uue mõõtme - kui seni on vaataja klassikaliselt passiivne jälgija nagu näiteks traditsioonilistel kunstinäitusel, siis selline pöördumine kõnetab otse, vaataja on sunnitud mõistma, et tema on toimuva adressaat. Sisuliselt olulised on Platoni koopateooria ja Emily Dickinsoni luule, mida tegelased filmis loevad. Ehk siis vihje naise enesemääramisõigusele ning teisalt viide mõttearendusele kunsti ja reaalse elu vahekorrast, mille illustratsiooniks võib kogu filmi ka pidada.
Deutschi film paigutub Artise kinokavas sobivasse konteksti dokumentaalfilmiga "Suursugune muuseum" ja kino põhiprogrammi moodustavate romantiliste dramöödiatega. "Shirley: visioonid reaalsusest" toimib tervitatava sissejuhatusena Edward Hopperi rikkalikku ja popkunstis märgilisse loomingusse, mis on muidugi hoopis mitmetahulisem ning sügavam, kui seda laseb aimata Deutsch. Võib ka väita, et "Shirley" on pealiskaudne egotripp, enese eksponeerimine teise loomingu kaudu.
Hopperi lugusid omatahtsi järjestades ja neid samade tegelaskujudega ühtlustades laenab Deutsch Hopperi vormi, kõrvaldades sisu. Maali liikuma pannes muudab Deutsch kunstniku fookust ja kompositsiooni, taandades kunstniku aastatepikkuse loomingu koomiksi tasemele. Üpris ambitsioonikas näib ka täispika mängufilmi vorm - kui Deutsch soovinuks teha vaid sissejuhatuse Hopperi kunsti, oleks piisanud ühest maalist. Ühe kunstniku unikaalset maailmapilti edasiandvaid filme on olnud varemgi, näiteks "Tütarlaps pärlkõrvarõngaga" (Peter Webber, 2003) või "Veski ja rist" (Lech Majewski, 2011), seega ka selles osas ei lisa Deutsch midagi uut. "Shirley" näitab taas, et filmil ja maalikunstil on küll kokkupuutepunkte, kuid üks ei saa asendada teist - nad pole välisest sarnasusest hoolimata teineteisele üle kantavad, tõlgitavad. Kaader filmist pole veel maal, kuigi ta võib olla maaliline. Film maalist ei pruugi olla ka film kinokunsti mõttes, ehkki pilt on siin pandud liikuma.
Vaatamata sellele on Deutschi katse väärt levvi võtmist. Seda enam, et oma eksperimentaalsusega eristub "Shirley: visioonid reaalsusest" kinode praegusest tavarepertuaarist, mis on suvele kohaselt lahja.
Toimetaja: Valner Valme