Tõnu Karjatse filmikomm: nukud näitavad inimestele nende tegelikku palet

"Anomalisa" (Foto: kaader filmist)
Tõnu Karjatse
5.05.2016 12:41
Allikas: Klassikaraadio "Delta"
Rubriik: Film

Kino Sõprus ja Must Käsi on ette võtnud julge sammu, tuues vaid kolmeks korraks linale Charlie Kaufmani "Anomalisa" - täispika animadraama, mis nopib auhindu igalt festivalilt, kus seda näidatakse.

"Anomalisat" näeb Sõpruses veel vaid täna ja ülehomme. Selline linastuspoliitika võib paljusid muidugi vihastada, kuid samas sobib see laia levipotentsiaalita filmidega kaasnevate riskide hajutamiseks. Iseasi, kui riskantne see Kaufmani uus projekt üldse on. Teiste kinode kavades filmi igatahes ei seisa, mis tekitab taas küsimuse, kui palju jääb siin nägemata kinokunstis aasta jooksul saavutatavast.

Charlie Kaufmani "Anomalisa" vorm on tavatu – see on täiskasvanutele mõeldud nukuanimatsioon, mis lavastatud kõigi draamažanri reeglite kohaselt. "Anomalisa" on armastuslugu, mida võib võtta ka ulmefilmina, pealegi on filmi süžee otse seotud psüühikahäirega, mida nimetatakse Fregoli luuluks - see tähendab paranoilist juhtumit, kus isik usub, et teised on kõik tegelikult üks ja sama inimene, kes teda jälitab.

Filmi peategelane, kuldses keskeas teenindusekspert Michael Stone jõuab Cincinnatisse ja võtab toa Fregoli hotellis, et valmistuda ettekandeks teeninduskonverentsil. Hotellis tekib tal aga üheöösuhe tema talendi austajannaga. Teose sisu võib tõesti edasi anda mõne lausega, kuid see ei väljenda protsentigi Kaufmani film tegelikust sisaldusest. Näidendiks kirjutatud ja sellena kümmekond aastat tagasi Ühendriikides ka lavastatud "Anomalisa" on nukuanimatsioonina juurde võitnud olulise mõõtme - ta on kaugenenud veelgi personaalsest konkreetsusest, mida näitleja füsiognoomia linal võimendab ja muutunud seeläbi abstraktsemaks. Üpris ühenäoliste nukkude kasutamine toob kaasa teatud skemaatilisuse, kuid antud juhul on see sisuliselt hädavajalik. See võte rõhutab peategelase üksindust, isiklikku ummmikseisu ja hüljatust - tüsenev üksildane härra, kodust eemal, kes ei leia lohutust ega mõistmist ka oma endiselt armastatult. Hallutsinatoorsete kõrvalepõigetega "Anomalisa" on lugu eneseotsingutes kriisi sattunud inimesest, kes on jäänud mugava elu lõksu ja püüab leida sellest väljapääsu. Michael tunneb, et elu läheb kõrvalt mööda ja ta on nõus astuma ka ootamatuid samme, et end taas täisväärtusliku mehena tunda.

Nagu ka Charlie Kaufmani eelmistes filmides, on ka siin tähtsal kohal suhtlusteema. Suhtlus on osa peategelase isiklikust ummikust, teenindusspetsialisti ja teoreetikuna tunneb ta suhtluskunsti läbi ja lõhki, kuid teoreetiliselt või äärmisel juhul tasandil, mis piirneb ühe või teise asja maha müümisega, teenindusnaeratusega; kuid ei tööta siis, kui suhtlemine muutub isiklikuks. Sel pinnal Michael end enam kindlalt ei tunne, töö on muutnud ta misantroobiks, kellele inimesed pole muud kui teatud funktsioonidega objektid, ometi pole ta kaotanud lootust leida midagi, mis teda sellest olukorrast päästaks.

Kaufmani lavastus, milles ta kasutab kõigi persoonide kõne edasiandmiseks vaid kolme häält, võimaldab kahesugust lugemist: pealiskaudsem, milles vaataja võtab toimuvat vastu neutraalselt positsioonilt ja sügavam, mis väljendab peategelase sisemist suhtumist ning viitab süvenevale vaimuhaigusele. Vaatepunkti osas on "Anomalisa" kolmanda isiku positsioonilt edasi antud minajutusts. "Anomalisa" mõtiskleb, mida tähendab olla inimene, lihast ja luust olend oma mõtete, unistuste, ihade ja tunnetega. Inimeseks olemist väljendavad niisiis nukud, robotid, mudelinimesed. Kaufman lisab siia veel ühe tähenduskihi, lastes peategelasel viia koju lapsele kingiks jaapani mehhaanilise nuku. Nukustumise kaudu annab Kaufman edasi ürgolemuslikku hirmu kadumise, surma ees. Ehkki tegelased on filmis väga inimlikud, saadab vaatajat jätkuvalt teatud nihestatuse tunne – sellest on kantud mängufilmile omane dramatiseering ja filmikeel ning eriti selgelt tuleb see nihe esile filmi helilises režiis. Nukud muutuvad vaataja peegliks ja võtavad üle inimeste rolli, näidates inimestele nende endi tegelikku palet. Seega võib öelda, et Kaufman avab laiale vaatajaskonnale taas animafilmis peituvad võimalused tänapäeva inimese psühholoogilise maastiku kaardistamisel.

Toimetas
Valner Valme

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar