Arvustus. Keskeakriisi kulgemine nostalgiakastmes
Uus film kinos
"Seneca päev"
Lavastaja: Kristijonas Vildžiūnas
Osades Dainius Gavenonis, Marijus Mažūnas, Elžbieta Latėnaitė, Ina Marija Bartaitė, Mait Malmsten
Kinodes alates 26. augustist
6/10
Kes arvab, et võiks oma võsukesed ajalootunni mõttes viia Leedu filmi "Seneca päev" vaatama, siis seda teha ei tasu – ehkki filmi sündmused saavad tõuke kolme Balti riigi iseseisvuspüüete keskelt, on filmi fookuses siiski eksistentsiaalse keskeakriisi käes vaevlev mees, millest arusaamine eeldab elukogemust.
Keskeakriis on tänuväärne teema, sellest on vändatud üksjagu filme. "Lost In Translation" ja "Keskea rõõmud" on esimesed, mis meenuvad.
"Seneca päev" taotleb vaimset lähedust kindlasti pigem esimesega, ehkki võrrelda neist ühe või teisega on igal juhul kohatu – üksnes teema kese on sama, käsitlus aga hoopis erinev.
Enamik eestlasi pole ilmselt kunagi ühtki Leedu filmi näinud. Esimene üllatus on see, et ka nemad suudavad filme teha samasuguses mõtlikus tempos kui eestlased - "Seneca päev" on kahtlemata seisundifilm, mis peategelasele Simonasele, mitme elusündmuse tagajärjel oma saavutatus kahtlema hakanud mehele üsna hästi naha vahele on suutnud pugeda.
Filmi käivitavaks jõuks on 1989. aasta sündmused, mil kolm Balti riiki on just oma taasiseseisvumispingutuste haripunkti jõudnud ning vanad reeglid enam ei kehti. Just ellu astuvad kolm leedu sõpra sõlmivad n-ö Seneca pakti, tõukudes antiikfilosoofi põhimõttest, et iga päeva tuleb elada nagu viimast. Laulva revolutsiooni tingimused toetavad kohati hulljulget lähenemist – vastu astutakse nii kehtivale korrale kui vanale nomenklatuurile, ehkki seda on noored muidugi igal ajastul rohkem või vähem teinud.
Igatahes on aeg nendel hilistel 80ndatel liigestest lahti ja kõik tundub võimalik. Muidu on noored nagu noored ikka – teevad koos muusikat, joovad ja armuvad – Simonas kiindub oma sõbra Eesti päritolu pruuti Vakaresse, kes on ebamaine kui Veenus, erinev kõigist teistest tüdrukutest – kaamera joonistab Vakare selgelt eriliseks, paitades teda aegluubis võtetega.
Ehkki tunded on vastastikused, ei võeta midagi ette – hiljem on Vakarest saanud juba Simonase sõbra naine ning noored enam ei suhtle ega kohtu, kuid esimene armastus on alati eriline ega unune iial. Ka sõbrad lähevad omavahel tülli ja nii see teismeea valudega tembitud lapsepõlv äkki läbi saabki.
Algab sügisball
Nõnda ongi 25 aastat hiljem Simonasel pealtnäha rahulik ja rahuldust pakkuv kõrgema keskklassi elu – kena noor naine, kooliealine poeg ja heal järjel elu viisakas eramajade rajoonis. Ainelisi muresid ei ole, kuid vaataja saab aimu, et selles peres peab end perepeaks naine, kes oma mehest eriti ei pea.
Samas "aga jääkoore all, seal tuikab nagu haige hambanärv", nagu kirjutas August Sang oma viimasel eluaastal, lahvatab Simonasesse kogunenud äng ja igatsus selle järele, mis võinuks olla siis, kui kõik läinuks omal ajal teisiti, kui ta sõber sureb. Mõtted lähevad uuesti Vakare peale, kes on juba jupp aega sõbrast lahutatud olnud ja Eestisse kolinud. Algab roadtrip enda sees ja läbi kolme Balti riigi Eesti suunas, sõnastamata ähmases lootuses püüda Seneca päeva. Enda eest aga ei põgene.
Režissöör Kristijonas Vildžiūnase film on poeetilise ja uneleva pildikeelega, mille kaadreid täidavad filmi algul, kui poisid veel noored on, nende bändi romantiline ja hingevalus muusika, mis kulgeb samas tempos rahuliku ja mõtlikult vaatleva kaameraga.
Suurelt ekraanilt on sellist aeglast kulgemist nauditav jälgida, kuid telekast vaadates võib pisut igav hakata, kui vaataja just oma eluga samasse punkti pole jõudnud kui Simonas. Vaatajat hoitakse üsna hästi ree peal, ehkki paaril korral on üleminekud küsitavad ja tekitavad arusaamatust: siis, kui ootamatult on veerandsada aastat möödas, koorub see välja olmedetailidest – eluruumide seinu ei kata enam ajastutruu inetu tapeet ja pärast mõningaid kahtlusi päästetakse vaataja kimbatusest tahvelarvuti kaadrisse toomisega.
Teine kummastust tekitav stseen on saare pealt, kus hääletatakse, kes merehädalistest paadiga minema saavad sõita, et abi kutsuda. Jääb vaataja otsustada, kas Simonas nägi seda unes või meenus see ebameeldiv seik talle pärast inetut tüli naisega.
Muidu realistlikus võtmes kulgenud filmi lõpuosas tuuakse mängu ka animatsioon, mille on oskuslikult lahendanud Eesti animaatorid. Maitse asi, kas selle võtte kasutamine on põhjendatud või ei, kuigi lisakihi see lapsele raamatust ette loetud jutule annab küll – ka Simonase elurõõm kaob mitmete sündmuste tulemusel nagu kiriku vitraažist põrandale tekkinud päikesejänkud, mis plankudega kinni lüüakse, nagu ta lapsele raamatust ette loeb.
Üks suuremat sorti etteheide režissöörile siiski on: kui vaataja on kenasti ligi kaks tundi kaasa mõelnud ja peategelast mõtestanud ning tema käekäigust hoolima hakanud, lõppeb film ootamatult ära, jõudmata publikule kätte anda mõnd viidet, mis võiks anda aimu edasistest sündmustest, ehkki vaataja on truult terve filmi peategelasega kaasa kulgenud. Hinge jääb kergelt petta saanud tunne.
Treiler:
Toimetaja: Valner Valme