Tõnu Karjatse filmikomm: suvaline päss võib olla tuuledžinn
Tõnu Karjatse filmikomm on neljapäeviti Klassikaraadio "Delta" eetris. Kirjalikult ilmub see kultuuriportaalis.
"Araabia ööd" hakkavad lõppema, sellest on ülimalt kahju, sest alates augusti algusest, mil linastus esimene film Portugali lavastaja Miguel Gomese triloogiast, on iga kahe nädala tagant olnud võimalus üllatuda ja vaimustuda selle seni tundmatu režissööri leidlikkuse üle. Kino Sõpruse ekraanile jõudnud kolmas film kannab alapealkirja "Nõiutud" ja raske on öelda, kas film saavutab oma lummusliku efekti tänu sellele, et eelmiste filmidega oled juba lavastaja omapärase filmikeele ning väljenduslaadiga harjunud või töötab "Nõiutud" ka üksi nii. Pigem on see ikkagi osa protsessist, kohanemine läbi kogemise, avatuse ja kaasa mõtlemise, mis on Gomesi filmide vastuvõtmise juures üks olulisemaid aspekte.
Lummav on "Nõiutud" juba alguskaadritest ja esimesest episoodist. Selle võlu saavutab Gomes talle eriomase julge montaaži kaudu, kus kohakuti seatakse esmapilgul isegi omavahel sobimatud pildid ja helid, kogu triloogia lõikes moodustavad need omaette audiovisuaalse oopuse, poeetilise filmkontserdi ühest kaunist ja kaugest maast ning rahvast. Triloogia kolmanda filmi avastseen toob vaataja ette mitte lugude jutustaja Šeherazade, vaid tema isa oma unistuste ja mälestustega. Võrreldes Gomese "Araabia ööde" eelnevate filmidega on just see, kolmas, kõige isiklikum, tuues poliitilise ja sotsiaalse juures esile ka perekonnasidemed - isa ja tütre suhte. See, kuidas Gomes seda teeb, on ühtaegu lihtne ja puudutav ning siinjuures on oluline ka filmi lõputiitrid ära oodata.
"Araabia ööde" kolmas film jälgib tinglikult Bagdadi läinud jutustaja Šeherazade tegemisi ja sellesse mahub vaid üks eraldiseisev jutustus, mida Šeherazade jätkab mitmel ööl. Selleks on lugu metsvinte püüdvatest ja nende vahel lauluvõistlusi korraldavatest meestest. See on ühtaegu koomiline ja kurb - täisjõus mehed, kes võiksid maju ehitada ja lapsi kasvatada, püüavad pisikesi metsalinde, et nende laulu võrrelda. Enamgi veel, nad püüavad lindudele makilintidelt laule õpetada, neid "pöörata", väites, et vanad laulud muidu välja surevad. Samas toimub ridamisi väikseid tragöödiaid, kui linnukesed end surnuks laulavad. Gomes pühendab sellele loole enamiku filmi ajast, rõhutades selle süžee olulisust kogu filmi kontekstis. Küsimusele "miks?" on vastust leida väga lihtne, kui mõelda, mida lind sümboliseerib ja millest lähtub kogu Gomese triloogia.
Gomes on leidnud geniaalse viisi, kuidas filmikunsti keeles ja selle meediumi reeglitega mängides anda edasi ühiskonnas ning inimese mentaalses ajaloos aktuaalseid probleeme. Gomesi maagiline reaalsus väljendub fiktsiooni, fantaasia ja kaameravälise tegelikkuse segipaiskamises. Segi lüüakse seejuures nii aeg kui ruum. Veel täpsemalt öeldes, aeg ja ruum kaotavad konventsionaalsed tähendused, tekib uus reaalsus, millel on tavamaailmaga äratuntavad ühisjooned, kuid kus on võimalikud transformatsioonid ja ümberpaiknemised.
Tänapäeva Portugal võib olla ka muistne Pärsia, suvaline päss võib olla tuuledžinn, kes linnupüüdjate võrku kinni jäänud ning vaaterattal maailma asju arutavad isa ja tütar võivad sama hästi olla kaunis Šeherazade oma šahhist isaga. Rääkimata lihtsatest kunstilistest sümbolitest, mille leidmises on Gomes meister. Omaette sümboliks kujuneb ka Mehhiko helilooja Alberto Dominguezi "Perfidia", laul reetmisest ja armastusest, mida "Nõiutuses" kuuleb mitmes versioonis. Gomesi triloogia lähtub konkreetsest majanduspoliitilisest olukorrast ja sotsiaalsest ebaõiglusest paari aasta taguses Portugalis, triloogia keskmes on aga väike inimene oma pisikeste hädade ja suurte unistustega. See maailma ebaõigluse all kannatav peategelane on ühtaegu naljakas ja traagiline, rumal ja tark.
Triloogia liigub üldisemalt tasandilt isiklikumale - kui esimene film keskendus rohkem poliitikale, teine sotsiaalsetele oludele, siis kolmandas ongi fookuses inimene ise oma hirmude ja ihadega. See on ka see, millest kõik maailma lood ju räägivad, tõdeb ka šahhist isa Šeherazadele. Gomesi filmid räägivadki kõige muu kõrval ka loo jutustamise tähtsusest ning sellest, kuidas seda on võimalik teha. Gomesi lood tulevad ja lähevad nagu tuulepuhangud, neil pole algust ega lõppu, päritolu ega allikat - lood on universaalsed, nad aitavad suhestuda maailmaga, seda paremini mõista. Lood hoiavad ülal dialoogi - kui oskad kuulata, õpid ka vastama, välistades oma sattumise puurilinnu staatusse.
Euroopa Filmiakadeemia paigutas Gomesi triloogia Filmiakadeemia aastaauhindade nominentide hulka. Euroopa Filmiakadeemia auhinnasaajad selguvad detsembris Berliinis.
Toimetaja: Valner Valme