Arvustus. Film sellest, mis oli, kooskõlastatult sellega, mis on
"Youth" (Itaalia / Prantsusmaa / Šveits / Suurbritannia 2015)
Režissöör: Paolo Sorrentino
Osades: Michael Caine, Harvey Keitel, Rachel Weisz, Jane Fonda
7/10
Filmi põhitegelaste, vanameeste Fred Ballingeri (Michael Caine) ja Mick Boyle’i (Harvey Keitel) kaudu ei räägi Paolo Sorrentino "Noorus" ("Youth", 2015) mitte niivõrd noorusest ega sellest, mis on kunagi olnud, kuivõrd mälust – sellest, millega inimesi mineviku ning ühtlasi ka nooruse külge seotakse. Teadagi, et siinkohal osutub mälu valikuliseks, eriti kui jututeemadena tõstatuvad kunagised armusuhted, loomingulised ebaõnnestumised või piinlikud järkjärgulised allajäämised kehalistele ja vaimsetele võimetele.
"Nooruse" vaataja juhatatakse olevikuliste ja üldjuhul meeleliste kirjelduste keskele. Ehkki minevikupain(/s)ed on kohal, ei lõigata neid davidlynchilikus võtmes lahti, vaid hoopistükkis puuderdatakse hoolikalt, konserveeritakse ning muudetakse võimalikult meeldivaks nii vaatajale kui filmi tegelastele.
Ballingeri ja Boyle’i näol pakub Sorrentino välja dünaamilise tegelaspaari, millest ühe nooruslikkus põhineb füüsilistel näitajatel, teise oma aga optimistliku ja noorusliku ellusuhtumise säilitamisel. Tegu on vastandpoolustega, kes omavahelisel suhtlemisel puudutavad küll minevikusündmusi, kuid seda ilustatult ning nii enda kui ka kaaslase tunnetega arvestavalt. Ehkki "Noorus" on film sellest, mis oli, on viimane kooskõlas sellega, mis on. Minevikku on võimalik formeerida vaid siin ja praegu ning sellest kõnelemine on möödapääsmatult retrospektiivne, ebatäpne ja puudulik.
Siiski ei varja filmis käsitatavaid minevikusündmusi vaid tegelaste ekslikud mälestused. Ka filmi enda narratiiv ja sündmuste rohkus hoiavad minevikku distantsil. Esile tõstetakse erinevate inimeste mitmesugused katsumused ning pikaajalise mõjuga otsustusmomendid. Ka vihjatakse sellele, et edasist mõjutavad otsused paistavad resoluutsed nende toimumishetkedel, kuid hiljem nende reljeefsus ja nurgelisus nõrgenevad. Unustamisest kesksemaks osutub siin leplikkus.
"Noorus" on väljapeetud ja ajastatud rütmiga, võluv ning fellinilikult õhuline film, millel puudub pealetükkiv või üksüheselt sõnastatud sõnum. Siiski mõjub "Noorus" võrdluses Sorrentino "Kohutava iluga" ("La grande bellezza", 2013) pigem kahvatult. Eri detailid, mis ulatuvad abstraheeritud stseenidest ja universaalsetest motiividest filmitähtede ja eklektiliste muusikavideoteni, on filmi küll kokku kuhjatud ning paigutisest eriilmelisusest hoolimata ka omavahel ühildatud, kuid filmi lõpliku n-ö lahtimängimise asemel kinnitutakse visuaalsete ning atmosfääri loovate lahenduste külge. Viimased ei küündi paraku "Kohutava ilu" filigraansuseni.
Toimetaja: Rutt Ernits