Tõnu Karjatse PÖFFikomm: meelde jäi kalmõki lavastaja film
Kätte on jõudnud tänavuse PÖFFi viimane nädalalõpp ja kava on endiselt kirju – linastub mitu sellist filmi, mida võib lugeda selle aasta festivali pärliteks nagu näiteks Aleksander Sokurovi ja Guy Maddini visuaalsed meistriteosed ning ilmselt on eeloleva nädalalõpu valikus ka tänavuse festivali võidufilmid. Alljärgnevalt vaid mõned nopped eelseisvate päevade kavast. Valiku eesmärk veidi lähemalt mõnest filmist rääkida, kas vaataja seda ka vaatama läheb, jääb ta enda otsustada.
Täna õhtul 17.30 Tartus Cinamonis ja homme Artises on võimalik vaadata raamatu põhjal tehtud dokumentaalfilmi filmikunstist. See on kummaline kombinatsioon, kus filmijutt on jõudnud raamatusse ning selle kaudu paisatud ekraanile tagasi. Kui arvestada sellega, kui palju on laias maailmas ilmunud filmialast kirjandust, siis ühe olulise teose esiletõstmine ei kõlagi nii liialdatult. Kõnealune film on ameeriklase Kent Jonesi dokumentaal "Hitchcock-Truffaut", mis põhineb samanimelisel raamatul. Raamatu avaldas prantsuse legendaarne kineast Francois Truffaut 1966ndal aastal filmimaailma teise kinolegendi Alfred Hitchcockiga tehtud intervjuude põhjal. Truffaut intervjueeris Hitchcocki nädala jooksul ja säilinud on ka usutluse lindistus koos tõlkega, mida on kasutanud ka selle dokumentaali tegijad. Filmis räägivad Hitchcockist veel mitmed maailmakino praegused kõvad tegijad nagu Martin Scorcese, David Fincher, Olivier Assayas, Kyoshi Kurosawa, Richard Linklater.
Filmi väärtus on eelkõige selles, et toob ajaloohämarustest esile selle filmiraamatute tähtteose, mis räägib ju tegelikult Hitchcocki kõrval kaude ka Truffaut'st, sellest, mida prantsuse kino legend angloameerika filmimeistri loomingu juures esile toob, mis teda kõnetab ja mis on teda mõjutanud. Ehk siis, teisiti öeldes on filmi väärtus selles, et ta juhatab vaataja tagasi raamatu ning Hitchcocki-Truffaut' loomingu juurde. Filmi lõppedes ei taha mitte seda uuesti vaadata, vaid soetada raamat ja kinolinalt näha Hitchcocki ning miks mitte ka Truffaut' filme, ehkki Truffaut' loomingust film eriti ei räägi. Raamatukesksus on mõnes mõttes ka filmi puudus, sest kuigi intervjuulõike on illustreeritud filmilõikudega, ei tee filmi autor omapoolseid üldistusi ega loo kokkupuutepunkte nende kahe maailmakuulsa kineasti tööde vahel. Nagu filmi ja raamatu põhjal võib otsustada, oleks neid küllalt palju, kuid see töö on jäetud antud juhul tegemata, samas eeldaks filmi pealkiri just sellist lähenemist.
Muidugi võiks visata siin kinda Eesti kirjastustele, kes filmialase kirjanduse vahendamisest pea üldse ei hooli, ning teise kinda viskaks siinsetele raamatupoodidele, keda samuti filmialane kirjandus suurt ei huvita kui välja arvata pildiraamatud James Bondist ja "1001"- sarja uustrükid. Siinjuures tahaks siiski tähelepanu juhtida ühele elulooraamatule, mida Eestiski saada – see on Alejandro Jodorowski autobiograafiline romaan "Where the Bird Sings Best" ja seda levitab Rahva Raamat.
Ent tagasi PÖFFi juurde.
Täna õhtul linastub Tartus, Elektriteatris, prantsuse lavastaja Damien Odouli sõjafilm "Hirm". Odoul viib vaataja Esimese Maailmasõja aastatesse, näidates sõja koledust ja mõttetust noore mehe Gabrieli (Nino Rocher) silmade läbi. Päevakohaselt mõjuvad filmi alguskaadrid kõrtsis räuskavast ja sõjakast rahvahulgast, kes natsionalistlikke loosungeid hüüdes peksavad läbi nendega eriarvamusele jäänud mehe. Kaamera jälgib sõtta läinud Gabrieli rännakuid mööda tranšeesid ja kaevikuid kuuli ning pommirahe all, uljast noorest mehest jääb järele kibestunud vare, kes ei suudagi sõja lõpu järel tavaellu tagasi pöörduda. Odoul püüab filmis ühendada esteetilised ambitsioonid ja realistliku pildi sõjast kui isiksust hävitavast ning deformeerivast katastroofist. Sellised katsed võivad mõnikord ka ebaõnnestuda ja filmi kunstiline terviklikkus kannatab. Pildiliselt on kaadrid lausa kaunid, vaeva on nähtud värvide järeltöötluse, kostüümide, kompositsiooni ja lavastusega, nii kahju kui see ka pole, kahandab see ilu aga nähtava tõsiseltvõetavust ja hirmus sõda taandub järjekordseks postkaardiks lauasahtlis.
Odouli "Hirm" on selles mõttes ka ohutu film, et pealkirja pandu sealt siiski läbi ei tule ja filmi võib vaadata ka hilja õhtul unehäireid kartmata. Järgmisel päeval on ta üldse meelest läinud.
Kauem jääb aga mõtteisse Ella Manžejeva "Kajakates" kuvatud maailm. See on kalmõki lavastaja esimene film, mis tekitas elavat vastukaja ka tänavusel Berliini filmifestivalil. Moskvas režissööriks õppinud Manžejeva loob väljapeetud ja tundliku kaameratööga õhustiku, milles on tajutav Kalmõkkia külmad talved ning peategelase Elsa (Jevgenija Mandžijeva) üksindus ja nukrus. Muusikakoolis õpetajana töötav Elsa on abielus kohaliku jõmmiga, kelle põhiline sissetulek tuleb salapüügist keeluajal. Reetlike sõprade tõttu jääb jõmm ühel päeval aga kadunuks ja Elsal algab lõputuna näiv ootamisperiood, mil tal tuleb toime tulla oma üksinduse ning kahtlustega, mida oma eluga peale hakata. Elsa karakter avaneb vaatajale järkjärgult, köites teda ühtlasi justkui õhkõrnade ämblikuniitidega.
Manžejeva "Kajakad" on poeetiline ja intelligentne film mitte ainult ühest üksi elavast naisest, vaid ka elamisest isolatsioonis üldse. Kalmõki kaluriküla, kus Elsa elab, saab hüljatuse ja eraldatuse sümboliks ning see distantseerituse tunne ei jäta Elsat maha ka lähemas suuremas linnas, kus kõik näib sama trööstitu. Manžejeval õnnestub luua see kurblik maailm ja tal õnnestub see ka lammutada, kusjuures selle tühistamine ei ole mitte välispoolse sekkumise tulemus vaid seestpoolt kasvava jõu saadus. Uus elu annab uue lootuse ja sellega režissöör vaataja ka jätab.
Ehkki PÖFF pühapäevaga lõpeb, ilmuvad mõned festivalil linastunud filmid juba järgmisel nädalal kinolevisse – nagu näiteks Urmas E.Liivi "Must alpinist", Gaspar Noé skandaalne "Love" või Mark Osborne'i kogupereanimatsioon "Väike prints". Ja veel - järgmisel nädalal jõuab Eesti kinodesse ka hiina lavastaja Hou Hsiao-hsieni wu-xia film "Salamõrvar", ka see on üks tänavu maailma festivalidel kõmu tekitanud filmidest.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Klassikaraadio "Delta"