Tõnu Karjatse filmikomm: isegi "Taksojuhi" kõige tõsisemad stseenid on antud edasi muigega suunurgas
Tõnu Karjatse filmifookus on sel nädalal Iraani lavastaja Jafar Panahi "Taksojuhil".
Iraani lavastaja Jafar Panahi on üks tuntumaid tänapäeva Iraani filmitegijaid ja sealjuures ka üks neist, kelle tegemistele on sealsed võimud kriipsu peale tõmmanud. Põhjuseks tema kompromissitus filmitegijana Iraani ühiskonna ees seisvate probleemide käsitlemisel, teisiti öeldes, tema sotsiaalkriitilisus. Ühelegi võimule ei meeldi see, kui kajastatakse ebameeldivaid, probleemseid asju, mitte aga seda, mida võimukandjad sooviks. Kriitiline lähenemine seab küsimuse alla ju võimukandja enda pädevuse hoida kontrolli all ühiskonnas toimuvaid protsesse ja lahendada selle ees seisvaid väljakutseid.
Ettenägelik võimukandja loob selliste positsioonikõigutavate üle- või väljaastumiste ärahoidmiseks ka vastava reeglistiku, mille vastu eksijaid on põhjust karistada kui riikliku julgeoleku õõnestajaid, rahvavaenlasi, võõrvõimude käsilasi. Jafar Panahi filmis on see koodeks sees, seda tsiteerib kümneaastane koolilaps, kes on saanud koduülesande teha oma fotokaameraga lühifilm Iraani rahva moraali kõrgel hoidvatest tavaelu kangelastest. Eelkõige on küsimus välimuses - kangelane ei tohi kanda läänemaisele tarbimiskultuurile viitavaid riietusesemeid ega soengut, ning muidugi peab ta olema meessoost ja habemes. Kõige parema hinde saaks ilmselt siis, kui filmis tsiteerida ka mõnda sobivat koraanilõiku.
See, mida näeme Jafar Panahi nii-öelda hõlma all valminud filmis "Taksojuht", on islami totalitarism. Seda pole raske ära tunda neil, kes teavad, mida tähendab elada totalitaarses ühiskonnas ja see vapustab neid, kel seda kogemust pole, kelle teadmised sellest on vaid teoreetilist laadi. Võimudelt filmimise keelu saanud Panahi on oma viimase filmi teinud reeglistikust mööda minnes - juriidiliselt on kõik korrektne, sest filmil pole tiitreid, mis võimaldab seda ametlikult tõlgendada ühe takso turvakaamera salvestusena.
Tänavu Berliinis Kuldkaru saanud film on kokku lõigatud Iraanis, kuid smugeldatud üle piiri legendi järgi mälupulgal, samamoodi althõlma nagu filmis näeme lääne ja muu maailma kinofilmide levitamist kõrvetatud ja paljundatud DVD-del. Siinkohal ei tohiks enam küsimus olla autoriõigustes, mis on pigem arenenud maailma sisene probleem. Need, kes armastavad kino, oskavad hoida ühte, ütleb "Taksojuhis" üks Iraani naine, kes läheb lilli viima võrkpallimatši vaatamise eest vangistatud naisele. Kes armastavad kino, oskavad ka hinnata nende väärtuste loojaid, reeglid teenivad alati kellegi kolmanda huve.
"Taksojuht" on täis vihjeid olukorrale Iraani riigis, mõningaid paralleele saab tuua ka Martin Scorcese "Taksojuhiga" (1976), mis on veidi seikluslikum sissevaade 1970ndate Ameerika Ühendriikides valitsenud meeleoludesse. Sarnased on ka filmide avakaadrid, mis võimaldavad rahuliku muusika saatel taksos mööda linna kaasa sõita. Liikuvast, kinnisest suletud ruumist saab omaette ekraan reaalsusse, vaataja ees on elu nii nagu ta päriselt on, ehkki see, mis toimub Panahi taksos ja Scorcese New Yorgis, on lavastatud.
Kui Scorcese loob öise New Yorgi ja Bernard Herrmanni aegumatu dark-smooth-jazz'iga ähvardava õhustiku, siis Panahi filmi hommikune Teheran ning leebe ja rahulik oudi sõrmitsemine annab vaatajale märku, et kõik toimib - inimesed lähevad tööle, risteldes pealtnäha arusaamatu korraldusega liikluses ja kuskil pole märki kõikjal valitsevast psühholoogilisest survest ning inimõiguste jalge alla tallamisest. Kui Scorcese "Taksojuhis" oli see surve nimetamatu, nähtamatu, sissekirjutatud ja hirmuna tegelikust suurem, siis Panahi "Taksojuhis" räägitakse sellest avatud kaartidega.
Juba filmi esimene dialoog seab vastakuti karmimat, šariaatlikku karistusseadustikku pooldava jõmmi ja humanistlikke väärtusi au sees pidava naise, kes kaitseb autode alt rattaid varastavaid pätte. Iga reisija kannab oma lugu ja väljendab mingit külge tänapäeva Iraani ühiskonnast, portreteerides ühtlasi selle inimesi. Kõik pole sealjuures üleüldse poliitiline, isegi kõige tõsisemad stseenid on edasi antud teatud muigega suunurgas, läbi leebe ja mõistva huumori. Arvatavasti on filmi adressaadiks eelkõige välismaa vaataja - olgu siis festivalidel või kinodes (au siinkohal Mustale Käele, kes selle filmi Eesti kinolevisse tõi), Iraanis võib see levida samuti, kuid muidugi mõista hõlma alt - pulgalt pulgale või plaadilt plaadile. Autoriõigused on antud juhul autori enda otsustada.
Jafar Panahi "Taksojuht" jätkab Iraani kino traditsiooni, mida iseloomustab inimlik ja soe suhtumine filmitavasse, ta näib olevat isegi leppinud selle rolliga, mille ta on pidanud paratamatult võtma, etendades ennast oma lavastatud ja üles võetud filmis. Panahi pöörab kaamera endale, kuna teisi filmida tal ei lubata, see pole aga loominguline suitsiid, vaatamata sellega kaasnevale poliitilisele riskile. Panahi "Taksojuht" on portree kineastist ja ühiskonnast, ühe maailmakorra kaardistus ajal, mis kipub liigestest logisema.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Klassikaraadio