Arvustus. Uued dokfilmid pajatavad tänavakunstist, heast õllest ja õnne otsingutest
Värsked lühidokumentaalfilmid sarjast "Eesti lood" annavad neli erinevat pilti eestlastest ja Eesti elust, kusjuures üks neist räägib eestlastest ja eestlusest Ameerika Ühendriikides. Üldjoontes on tegemist hea saagiga, kuigi minu jaoks kerkisid neljast dokist esile kaks: "Hingemaa" ja "Lõuendilinn". Filmid jõuavad lähinädalail ETV ekraanile.
Režissööride Kullar Viimne ja Erik Norkroosi "Hingemaa" viib vaataja Ameerikasse, kus ühes unustatud maanurgas põldude ja metsa vahel asub puukirik. Tegemist on esimese eestlaste ehitatud kirikuga Ameerikas ning võssa kasvanud kalmistul asub 12. eestlase hauad. Sada aastat peale ehitamist püüavad kohalikud eestlased kirikut restaureerida ning kutsuvad kiriku ehituse toetuseks korraldatavale kontserdile Eestist esinema Tõnis Mägi.
Film on tabavalt tehtud ja parasjagu humoorikas. Poolest tunnist jäi isegi väheks. "Hingemaa" näitab kohati kummalist pilti amerikaniseerunud eestlastest – juba nimi Bill Rebane on piisavalt kentsakas rääkimata sellest, et mees hääldab oma perenime inglisepäraselt ning mehel on tütar, kes ilmselt ei räägi sõnagi eesti keelt (vähemalt filmis ei selgu, et räägiks), aga tema eesnimi on Juta. Kompoti teeb veelgi kummalisemaks toetuskontserdil kirikut ja rahvast õnnistama kutsutud indiaanlane. Kuidas need omavahel kokku sobituvad – eesti immigrandid ja hääbuv indiaani kultuur; Tõnis Mägi ja shamaanlik õnnistusloits – või just nii sobituvadki? Ka filmi lõpus kõlab mitte eesti, vaid indiaani muusika. Kuigi pealtnäha on tegemist kummalise valikuga, loksub see kuidagi paika.
Härdasilmsed kontserti kuulama tulnud ameerika eestlased panevad mõtlema, kas selleks on vaja tuhandete kilomeetrite kaugusele sõita, et tõeliseks patrioodiks muutuda või on patriotism midagi sellist, mis lööb välja kodumaast eemal? Siin olles ainult kirud ja kibeled ära. Amerikaniseerunud eestlased laulavad pisarad silmis kirikus eesti laule, samal ajal, kui kohalik eestlane on pigem ateist. Mis siis muutub, kui kodunt ära lähed – saabub usk ja isamaa? Igal juhul mõtteainet jätkus.
Kertu Kööseli "Sihtpunkt – olla õnnelik" räägib kahest mehest, Rainist ja Andresest, kes otsivad eneseteostust ja õnne ning püüavad seda jagada ka teistega. Õnnelikuks olemine on filmis nagu mantra, mida pidevalt meenutatakse. Selgub, et oluline ei ole niivõrd sihtpunkti jõudmine, vaid teatav mentaliteet. See on üks taolisi filme, mis räägib, kuidas tuleb jääda endaks ning teha seda, mis sind õnnelikuks teeb. Kuigi filmis on andekaid kohti ning on leitud huvitavad karakterid, hakkab teatud hetkel ninnu-nännu õnnelik-olemise jutt tüütama. See kõik on nii naiivselt ilus, et sellesse on raske irooniata suhtuda.
Aleksandr Heifetsi rännak Tartu linna tänavakunsti on selle saagi kindel lemmik – "Lõuendilinn" on nii tehniliselt kui sisult põnev, ning mõtlemapanev. Tänavakunsti taustal lahatakse kergelt ka Tallinna-Tartu suhet ning erinevust. Osavalt on kasutatud arhiivimaterjali tänavakunstnike tegemiste meediakärast ning kuigi pimeduse varjus tegutsevate geriljakunstnike väljaütlemised on kohati natuke teatraalsed ning kunstlikult propagandistlikud on seda siiski huvitav jälgida.
Filmil on omajagu müstilist hõngu, mida joonib alla fakt, et kahte peategelast – MinaJaLydiat ja Edward von Lõngust me nägupidi ei näe. Teisalt jätab ta teistest komplekti filmidest enam lavastusliku mulje. Igal juhul on sotsiaalse närviga bandiite paeluv jälgida ning kõigile, kes arvavad, et tänavakunst on ainult seintele roppuste kritseldamine, on see vajalik vaatamine, mis kasvatab arusaama ja austust selle tegevuse kui kunstivormi vastu.
Taavi Aruse film "Õllerevolutsioon" jutustab käsitööõlle puhangust Eestis. Paraku on film mainitud neljast kõige nõrgem. Film annab küll laia ülevaate erinevatest õlletootjatest ja -tarbijatest, aga seda enam läheb kaduma asja mõte. Film koosneb liiga paljudest episoodilistest intervjuudest: kokku on kogutud ohtralt materjali ja tegelasi, kuid kokkuvõttes on see pigem miinus kui pluss. Õllest räägivad sommeljeed, poodnikud, õllegurmaanid, elamusfotograaf ja tema naine, kodupruulija ja mõnigi muu spetsialist-poeet, näiteks Marko Mägi, kes leidis taaskord võimaluse püünele pääseda.
Tehnilise poole pealt oli kohati kasutatud häirivaid suuri plaane. Eriti tegelaste puhul, keda esimest korda tutvustatakse, mõjub lähivõte kummaliselt. Filmis sai omajagu nalja, kuid teema ei kandnud poolt tundi välja, lühemaks lõigates ning põnevamat välja valides saaks sellest kompaktsema loo.
Toimetaja: Valner Valme