Tõnu Karjatse filmikomm: kirevas kuues hoiatus Euroopale
Vaatluse all on seekord Marjane Satrapi "Hääled". Tõnu Karjatse filmikomme kuuleb neljapäeviti Klassikaraadio "Deltas", lugeda saab neid siitsamast kultuuriportaalist.
Mida võiks oodata filmilt, mis algab roosades tunkedes, lihtsameelse transporditöölise argipäeva kujutamisega, kes totter naeratus huulil vanne pakib ja suhtlusvaeguses kodus oma koera ja kassiga räägib? Eelarvamused kipuvad isegi süvenema, kui kass ja koer talle naljakate häältega ka vastavad. Marjane Satrapi "Hääled" pole aga sedavõrd lihtsalt vastuvõetav linatöö. See pole pelk romantiline komöödia, ehkki filmi esimesed minutid võiksid seda nagu lubada. Üksinduses vaevlev Jerry (Ryan Reynolds) püüab võita rinnaka raamatupidaja Fiona (Gemma Arterton) sümpaatiat ja käib psühhiaatri juures, kes manitseb teda ikka oma tablette võtma.
Film teeb žanrilise kannapöörde, kui Jerry ja Fiona põrkavad öisel lõbusõidul kokku hirvega. Sellele eelneb äpardunud nali neljanda, langenud ingli Luciferi teemal.
See, mis õnnetusele järgneb, viis kinosaalist välja nii mõnegi vaataja, sest pärast sündmusi öises metsas ei suutnud paljud enam suhtuda huumoriga ka kõnelevasse kassi. Joonisfilmi ja koomiksiraamatuga "Persepolis" (koomiks 2000-2003, film 2007) debüteerinud Marjane Satrapi vahetab žanre ja meeleolusid nagu kaarte kaardipakis, kord lõbustades, siis aga ehmatades vaatajat.
Komöödiast saab stiilipuhas horror, see muutub omakorda romantiliseks armastusfilmiks, siis aga kerkib esile krimilugu ja kogu teos päädib muusikaliga. Vaatamata sellele, et žanrid said siin pea kõik ette loetud, ei suuda selline ülevaade paljastada mängu ilu. Seda, kuidas selline tulevärk vaataja ette tuuakse. Mõningase paralleeli võib tuua Lõuna-korea filmiga "Päästke Roheline Planeet!"(Save The Green Planet. Joo-Hwan Yang, 2003), kus žanride karusell on veel suurejoonelisem ja värvikam.
Hitchcockilikult pingelise krimi-horror'i sisse mahub ka üsna argiolulisi teemasid nagu sotsiaalne rehabilitatsioon ja ennetustegevus, psühhoanalüüs, lapsepõlve traumad ja nendega hakkama saamine ning mis selle filmi juures põhiline - inimlik ja igavene üksinduse temaatika. Üksijäämine on üks inimese suuremaid hirme, mille ületamiseks ei paista ükski viis õigupoolest sobivat: kõik näib sedavõrd ajalik, et tagatist tuleb otsida vaid minevikust, lapsepõlvest. Kui aga see mälestus on mõrane või ligipääs sinna takistatud traumat varjava kardinaga, jääb üle reaalsus omaks tarbeks uueks vormida.
Nii juhtubki peategelase Jerry ajus, kus geneetiline paranoia saab võimaluse asuda ise sise- ja välismaailma ühendavaks aktiivseks filtriks. Peamiselt koomiku rollis üles astunud Ryan Reynoldsi ees on selle filmiga seisnud harjumuspärasest veidi keerukam väljakutse: äpust armuvalus vaevleva vanapoisi juures tuleb kehastada ka väärastunud psüühikaga sarimõrvarit, unustamata sealjuures Ace Venturat. Kõige õõvastavamad polegi võibolla need mõrvad, mida Jerry korda saadab, kui see, millest ta juhindub - hääled, mida ta kontrollida ei suuda ja mis võivad leida endale ükskõik millise väljundi.
Antud juhul on nad koha leidnud niisiis koduloomades. See on see psühhoanalüüsist tuttav Teine, ka camus’lik Võõras, mida Jerry püüab tõrjuda ja millega ta võitleb, samas tulevad need hääled ta enda seest, need on tema ettekujutuste ja tegemiste või tegematajätmiste vili, mis on muutunud käegakatsutavaks tõigaks ja ohustab vaevaga loodud stabiilset maailmakorda.
Kui minna siit veelgi üldisemale, päevapoliitilisele tasandile, siis samamoodi on oma sisemiste häältega kimpus Vana Euroopa, kes ei suuda toime tulla Aafrikast lähtuva põgenikevooga, mis pole muud kui tõrjutud ja seni eiratud probleem, mis on saanud koletislikud mõõtmed. Selles suhtes võib Iraanis sündinud ja praegu Rootsi kodakondsust omava Marjane Satrapi filmi vaadata kui hoiatust Euroopale, mis kutsub üles tegelema probleemidega enne, kui need lõpevad mõne mõrvaga.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Klassikaraadio