Tõnu Karjatse filmikomm. Harv, aga vajalik nähtus Eesti ekraanil: wu-xia film
Wu-xia žanrifilme jõuab Eesti kinode ekraanidele üpris harva, arvestades, kui palju neid Hiinas, Hong Kongis ja Taiwanis kokku toodetakse. Alanud nädalal kinodesse jõudnud Taiwani lavastaja Hou Hsiao-hsieni wu-xia filmi "Salamõrvari" nimetasid briti filmi- ja muusikaajakirja Sight And Sound küsitletud kriitikud üle terve maailma lõppeva aasta parimaks filmiks.
Cannes’is pärjati Hou selle filmi eest parima režissööri tiitliga ja Taiwan on selle esitanud ka omapoolseks kandidaadiks võõrkeelse filmi Oscarile.
Hou Hsiao-hsienile on see esimene wu-xia-žanrifilm kogu pika karjääri jooksul, ta on teinud paarkümmend filmi alates 1980. aastast, saanud nende eest mitmeid auhindu ja pälvinud ka Taiwani ühe tuntuima režissööri kuulsuse. Hou on tunnistanud, et on wu-xia-filmi tegemisest unistanud kineastikarjääri algusest saadik, sest žanr on nii hiina kirjanduses kui kinos tugevate traditsioonidega ja pole jätnud puudutamata ühtegi sealset filmitegijat. Seni pole aga aeg wu-xia-filmi kallale asumiseks olnud Hou enda jaoks veel parajalt küps ja ta ongi teostanud end pigem komöödiate kaudu.
Hou uus film "Salamõrvar" põhineb IX sajandi romaanil ja räägib printsessist, kellest koolitati salamõrvar ja kes saadeti ühe ülesande täitmatajätmise pärast koju tagasi tapma oma kunagist kihlatut, kellest on saanud mõjukas provintsijuht. Printsess Yinniang (mängib Shu Qi) teeb jätkuvalt omad valikud ja jätab endale õiguse otsustada mitte mõõga, vaid südame tee kaudu. Yinniangi otsused pole külmalt kalkuleeritud, nagu oleks kohane professionaalsele killer'ile, need on emotsionaalsed, heas mõttes naiselikud ja üdini inimlikud. Oma valikutega paneb Yinniang küsimärgi ka oma õpetaja ambitsioonidele, mis on antud juhul on distsiplinaarsed, lisaks sellele, et lähtuvad poliitikast.
"Salamõrvari" ajaloolis-poliitiliseks taustaks on provintside tugevnemine ja keskvõimu kontrolli alt väljumine - teema, mis on ülimalt aktuaalne ka tänapäeva Hiinas. Salaagendid on ka olnud need, kelle läbi keskvõim oma varjatud poliitikat teostab, tänapäeval on nende osa taandunud luurajate ja nuhkide ees ning üksikute liidrite kõrvaldamine on asendunud tervete etniliste gruppide vaenamisega, kuid see on juba omaette teema, mida antud film ei käsitle. Salamõrvar Yinniang astub oma valikutega vastuollu mitte ainult otsese ülemuse vaid ka õpetajaga, mis on vaimsel pinnal hiina traditsioonis ehk isegi olulisem side kui ametlik, hierarhiline alluvussuhe. Kui alluvusstruktuur on loomult vertikaalne, siis Yinniangi lähenemine on pigem tsirkulaarne, ringikujuline nagu ka ta võitluskunsti stiil - mitte karm, jäik või paindumatu, mis võtab aluseks kindlad asendid, vaid hoopis voolav, liikuv, kerge, tabamatu. Ta naaseb sinna, kust alustas, kuid ei jää ka sinna pidama, vaid jätkab tuulena oma teekonda. Hou lähenemine Yinniangi loole on poeetiline, põgusad ja intensiivsed võitlusmomendid vahelduvad pikemate, mõtisklevate stseenidega, kus oluline osa on loodusel. Hou kauaaegne operaator Mark Lee Ping Bin on linateose jäädvustanud nüüdsel ajal juba harulduseks muutunud 35-millimeetrisele filmilindile, mis annab filmile ka filmiliku atmosfääri. "Salamõrvar" on rohkem essee ühe noore naise oma tee valikust ja püüdest võita üksindust, kui võitluskunste demonstreeriv žanrifilm.
Hou filmi võlu ongi selle poeetilises väljapeetud pildikeeles, mis läheneb loole isegi majesteetlikult ja toob esile filmi kangelase sisemise väärikuse. Hou Hsiao-hsien teeb küll žanrifilmi, kuid selle esteetiline viimistlus ja psühholoogline laetus ühelt poolt avardavad žanri piire ning teisalt tõmbab Hou selle filmiga laiema vaatajaskonna tähelepanu nii wu-xia žanrile kui ka Hiina ning Taivani tänapäeva kinole tervikuna.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Klassikaraadio "Delta"