Tõnu Karjatse filmikomm. Serebrennikov näitab baasi, millelt äärmuslased pühasurijaid värbavad
Kunstis on aktuaalsus üks neist näitajaist, mille kaudu suhestuda. Filmikunstis, mille valmimistüskkel on pikem kui mõnel muul kunstiliigil, on seda seetõttu raskem tabada. Mõnikord võib minna ka nii, et hetkel olulisi teemasid puudutav teos laiendab oma ajalist mõju ja saab ajatuma mõõtme. Vene andeka filmi- ja teatrilavastaja Kirill Serebrennikovi "Õpilane", mis on valminud noore saksa dramaturgi Marius von Mayenburgi näidendi põhjal, näib tabavat just seda soont.
"Õpilane" on lugu teismelisest Venjaminist (Pjotr Skvortsov), kes on leidnud toe oma introvertsusele Piiblist ja püüab vanatestamentlikke käitumisjuhiseid järgides paika panna kõike seda, mis teda koolis ja kodus häirib. Maksimalistlik nooruk ei kohku tagasi ka kõige drastilisemaist meetmeist, et teda kuulataks ja usutaks, õigustuse oma tegudele leiab ta muidugi Pühakirjast.
Serebrennikov haarab ühe hoobiga mitmeid olulisi teemasid: õigeusu propaganda Venemaal, usuäärmusluse tõus üle kogu maailma, isata üles lasvanud laste probleemid, koolikiusamine, esimene armumine, tärkav seksuaalsus. Serebrennikovi teene ongi Saksa dramaturgi näidendi üle toomine vene oludesse, tekib poliitiline lisandväärtus, millest joonistuvad teravalt välja kriitikanooled praeguse venemaa poliitiliste olude aadressil. Nagu kunagi Nõukogude aegses kirjanduses ja kunstis, nii on siingi võimalik lugeda ridade vahelt ning imestada, kuidas on vene tsensuur filmi läbi lasknud. Nii võib näiteks tuua stseeni, kus Veniamin kuulutab sõja kõlblusetusele, taustal on aga president Vladimir Putini portree, samuti leiab vaidlus antisemitismi üle aset koolidirektori kabinetis riiklike sümbolite taustal.
Serebrennikovi sümbolistlik keel on selge ja vastandused ka visuaalselt markeeritud – nii kannab Venjamin pelgalt musta, teised õpilased on riietunud valgetesse riietesse, Venjamini sõber, temasse armuv invaliidist poiss riietub aga halli. Kooli õpetaja Jelena Krasnova (Viktoria Isakova) on aga juba kostüümilt kõige värvilisema valikuga, Krasnova on Venjamini peamine antipood, noor ja rõõmsameelne õpetaja, kes annab noortele muuseas ka seksuaalkasvatust. Konfliktid, mis erimeelsuste pinnalt arenevad on ühtviisi tragikoomilised ja ka tõsiselt kurvad, sest neis peegeldub mitte ainult filmi tegelaskujude sisemine traagika vaid seal võib ära tunda ka Eestis levinud mõttemaailma malle.
Serebrennikov tõstatabki küsimuse, mis on siis valesti – kas äärmuslus on peidus kristluses või judeokristlikus traditsioonis tervikuna või on küsimus religiooni ja puhta mõistuse vastanduses? Kuidas erinevad padukristlased äärmusmoslemitest, kes nõuavad samuti naisekeha varjamist ja karme moraalireegleid ning on oma tõekspidamiste nimel valmis maksma eluga? Kas arenguhälbega on ühiskond, nagu seda tahavad väita moralistid või on hoopis ühiskonna üksikud liikmed, nagu antud juhul vaene Venjamin, asjadest valesti aru saanud.
Serebrenikov näitab skemaatiliselt, kuidas sünnib hereesia, usupuhastus, ja milline on see baas, millelt äärmuslased oma ridadesse uusi pühasurijaid võidavad.
Kes lõi jumala? - küsib filmis õpetaja Krasnova. Vastust sellele Piiblis ei leia, vastust polegi, sest küsimus läheb kaugemale kristlikust dogmaatikast.
Serebrennikov paneb personaalse düstoopia kaudu edasi ühiskondliku diagnoosi ühele väga levinud mõtteviisile. Pääseteed ta ei näita, aga teema jääb meelde ja küsimused hakkavad vaatajas endas vastuseid otsima.
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Klassikaraadio "Delta"