Arvustus. Kerge looga visuaalselt painav õudusmuinasjutt
Uus film kinodes
"Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele"
Lavastaja: Tim Burton
Stsenaarium: Ransom Riggs, Jane Goldman
Osades: Eva Green, Asa Butterfield, Allison Janney, Terence Stamp, Rupert Everett, Kim Dickens, Judi Dench, Samuel L. Jackson jt.
Hinne: 6/10
Tim Burtoni austajatel on pidu, kinodesse on jõudnud järjekordne lapsemeelse õudusega populaarseks saanud vanameistri hirmufilm, mis on küll meelelahutuslik ja visuaalselt väga mõjus, kuid pole siiski nii lihvitud šedööver kui oodanuks.
Nõrgaks küljeks on lugu ise. Filmi tasakaal on paigast ära, sest liiga palju aega kulub sissejuhatusele ja tegelaste tutvustamisele. Lõviosa sündmustest on kunagi ammu juba ära toimunud ja nüüd püütakse vaataja asjade käiguga tagantjärele kurssi viia niisuguses tempos, et täitsa kaua tuleb oodata, millal see päris film või lugu siis käima läheb, kuigi lugu juba jutustatakse ja film jookseb. Võib julgelt öelda, et pool filmist on sissejuhatus, veerand on siis see "õige" action ja siis veerandi jagu tõmmatakse otsi kokku. Raamatus see ehk ei mõjukski nii traagiliselt, kuid kui filmis liiga kaua tegelaste ja asjaolude tutvustamisele kulutatakse, on see ilmselge miinus.
Film põhineb ameerika kirjaniku Ransom Riggsi samanimelisel romaanil, mis ilmus 2011. aastal. Õigupoolest on tegemist romaanisarjaga, Peregrini lastest on hiljem ilmunud veel mitu raamatut ning neid on tõlgitud ka eesti keelde, tõlked on ilmunud õige varakult peale originaalkeele esmatrükke, nii et kodupublikul on olnud võimalust ja põhjust Burtoni filmi küüsi närides oodata. Visuaalselt see film lugejaid kindlasti alt ei vedanud, kuid loo ekraniseerimise osas ei saa nii kindel olla.
Lugu ise on selline: On üks poiss, kel on ääretult äge vanaisa. Vanaisa jutustab talle igasuguseid fantastilisi lugusid, mida poiss siiralt usub. Paraku peetakse seda vanaisa pooleldi või elu lõpul ka tervenisti hulluks ja tema jutte väljamõeldisteks. Filmi alguses vanaisa sureb imelikel jubedatel asjaoludel, enne surma soovib ta, et poiss külastaks üht saart, kus kunagi oli lastekodu, kus ka vanaisa elas. Poisil õnnestubki isale auk pähe rääkida ning nad lähevad saarele, kus õige pea hakkab juhtuma ebaharilikke asju. Poiss satubki lastekodusse, tutvub sealsete asukatega ning loo lõpus on kogu seltskonnal vaja elu eest põgeneda ja hävitada neid taga ajavad kurjad jõud.
Film on kohati ülimalt kõhe, lõpupoole naljakas, algul kurvapoolne, kokkuvõttes tervikuna ebaühtlane. Kui nalja teha, siis võiks huumorit olla enam-vähem algusest lõpuni. Kui hirmutada, siis enam-vähem stabiilses laadis, kuid siin on tõsisemad ja komejantlikud osad paisatud läbisegi ja seega ei moodustu tervikut, stiilide segamine hakkab häirima. Tahaksin kindlasti hoiatada ka selle eest, et ega see ei ole mingi tore väikeste laste film, see sobib pigem tõesti vanusele 12+, nagu ka meie kinodes vanusepiir märgitud. Miks? Sest need ilma silmadeta silmi õgivad koletised on tõesti sel moel loodud, et võivad väiksemal lapsel pissi püksi ehmatada ja ka suurematelt mõneks ööks une röövida.
Eva Green Miss Peregrinina meenutab tema kehastatud tegelaskuju teleõudussarjas "Penny Dreadful", kus ta mängis kurjade jõududega võitlevat poolnõida Vanessa Ivesi. Peregrin on Ivesi grammi võrra rõõmsam versioon, kuid siiski peaaegu äravahetamiseni sarnane. Selles suhtes tahtnuks siiski midagi uudsemat näha.
Lapsed mängivad kenasti, laheda üllatuse pakub Samuel L. Jackson kurja surematust ihkava teadlasdeemoni rollis, või õigupoolest tuleks siin au ja kiitust jagada efektimeistritele ja grimeerijatele. Ah, no igal juhul on Jacksoni esitus mahlakas, rõõmuks kõigile täiskasvanud kinokülastajatele. Eriefektidega filmis ei koonerdata ja ma usun, et see film peaks olema esindatud vastava kategooria Oscari nominatsioonide nimistus, kuigi suuremad kollid meenutavad mõnevõrra Harry Potterist tuntud tonte ja luukered ehk tulevad tuttavad ette mõnest Kariibi piraatide filmist, kuid lõppude lõpuks on tondid tondid ja luukered luukered ning siin on mõlema klassi esindajatele täiesti usutav elu sisse puhutud.
Silmailu pakub film palju, isegi kui te loost eriti ei hooli. Minu jaoks jäi film küll poole peale toppama, polnud päris "see õige", kuid ega tal viga ka pole ja kindlasti on neid, kelle jaoks see linateos võib olla aasta parimaid elamusi üldse. Filmil on plusse ja miinuseid ning kriitiku juttu ei tasu antud linateose puhul väga kuulata. Tuleb oma silmaga üle vaadata, vähemalt seda võin kinnitada, et lauspettuma ei pea.
Treiler:
Toimetaja: Valner Valme