Arvustus: Muinasjutt karuputkest ja selle hävitajatest
Pärnumaalt, Läti piiri lähedasest Jäärja külast pärit vennad Mihkel ja Madis osalevad juba kuuendat aastat eurorahade toel toimuva Karuputke võõrliikide ohjamiskava hangetel, viies järjest suuremates piirkondades läbi karuputke tõrjet.
Ühendus Zbanski Kino väntas vendade katsumustest Eesti lugude sarjas dokumentaalfilmi „“Vennad karuputked“, mille esilinastus on ETV`s 4. veebruaril kell 22.30. Režissöör Taavi Arus.
Loo fookuses on peategelaste värvikad karakterid ja omavahelised suhted, läbivaks taustaks ning tegevuseks aga äärmiselt raske ja spetsiifiline füüsiline töö. Lugu meestest ja taimedest, lugu tööst ning armastusest.
Möödunud kevadel võtsid vennad vastu väljakutse: tõrjuda 500 hektarit karuputke ühe suvega. Nende ametivendadele, konkurentidele paistis see võimatu ja utoopiline plaan. Veidi segaste motiividega utopistid on aga filmiloojaid alati paelunud.
Pahataim toodi Eestisse loomatoiduks Kaukaasiast
Lugusid Karuputke ajaloost on igasuguseid. Põhjamaade mõistes on tegu tõelise mammutiga, mis viljumise hetkeks võib kasvada kuni nelja meetri pikkuseks ja anda (vaid üks taim) 9000-17000 seemet. Ei ole vaja tunda kõrgmatemaatikat ega -bioloogiat, järeldamaks, kui hästi ja efektiivselt lagedal põllul või metsaserval selle mitmeaastase taime seeme levida võib.
Mõne aastaga saab inimesest ohjeldaja sekkumiseta väikesest põllunutsakust tõeline karuputkemeri. Nagu kusagil Lätis või Venemaa avarustel ja räägitakse, et ka näiteks Vene poole peal Eesti piiri lähistel Peterburi maantee ääres.
Esimesed katsed Sosnovski karuputkede silokultuurina kasvatamiseks viidi teadaolevalt läbi 1947. aastal Poraal-Alpi botaanikaaias Kirovskis. Idee karuputke silona kasutada pärineb tõenäoliselt Põhja-Kaukaasiast, kus kohalikud elanikud seda silo toorainena kasutasid.
Nõukogude ajal alustasid kolhooside agronoomid ja mesinikud Eestis eriti agaralt karuputkede sissetoomist kuuekümnendate teisel poolel ja saavutasid peagi märgatavaid kasvutulemusi. Sõber Siim Kilingi-Nõmmest rääkis paar aastat tagasi, kuidas ta koos agronoomist isaga kaheksakümnendatel kuulsat Sosnovski karuputke Kernu ümbruses põldudele külvas. Isa katsetas ja poisil oli põnev vaadata.
Looduslik tasakaal
Asja varjukülg on aga selles, et igas kolhoosis olid tollal traktorid ja inimesed, kesnputke maha niitsid ja lehmad, kes selle ära sõid. Inimeste maalt ja lehmade tapamajadesse kolimise järel jäid uue vabariigi edenedes peagi tühermaade putked aga omapäi ja paljunesid rõõmsalt edasi. Kuni Eesti Vabariigi Keskkonnaamet otsutas sotsialistliku taimepärandi vastu võitlema hakata.
Mõni aasta tagasi nägin Kernu bensujaamast autoga mööda sõites kosmonaute: üleni valgetesse kileülikondadesse mähkunud maskidega mehi, kellel olid mürgipritsid seljas. Näed siis! Otsad kokku viidud: sõber Siim ja tema isa olid loojad, maskides mehed aga hävitajad. Nagu ikka, peab looduses valitsema tasakaal.
Muutuva iseloomuga töö
Nagu aimata võib, pole karputke tõrjumine loomu poolest kuigi lõbus. Mõned näited tegijate endi kogemustest: Kusagil põllu keskel on maakividest küngas täis putki. On juhtunud, et hõivatuse tõttu paljudel teistel objektidel või alltöövõtja hooletuse pärast jõuad selle künka juurde liiga hilja ja taimed on juba üle pea kasvanud.
Lisaks selgub, et neli meetrit kõrgel künkal on kivid lahtised ja nüüd tuleb sul kahekümne liitri mürgiga seljas lahtiste kivide peal komberdada. Vaadata, et karuputkega
pihta ei saa. Et pöörduv tuul mürki näkku ei puhuks. Et eranditult kõik putked mürgi peale saaks. Et sa ei kukuks ja ribisid või jalaluud ära ei murraks.
Või on su ees näiteks 20 hektarit ühtlaselt tiheda karuputkega kaetud põldu. Seda vaadates motivatsioon ülemäära ei tiivusta, tõmbab korraks ära morniks, nagu öeldakse. Või oled ühte sama kolooniat tõrjunud kolm aastat järjest ja näed kuidas poole kilomeetri pikkuse kraavi ühelt kaldalt on küll putke vähemaks jäänd, uued poisid on aga teisel pool kallast kogu kraavi pikkuses rõõmsalt ja vapralt oma varrekesed ja lehed välja ajanud.
Rääkimata autoga mutta kinni jäämisest ja kummide purunemisest, mis suuremate tõrjujate puhul võib olla igapäevane.
Ehk siis: valmis tuleb olla ootamatusteks ja pidevateks muutusteks töö käigus. Kindel ei saa olla eriti millegile, välja arvatud sellele, et mürk õnneks kõik organismid tapab ja hävitab. Kui vihma ei saja. Või kui mürgikanistrit vee omaga segamini ei aja.
Tragikoomika võlu
Lohutuseks vaatajatele on aga filmilugu vähem erialaspetsiifiline ja rohkem tegijate kui töö keskne. Tähtsam kui tänamatu võitlus loodusliku parasiidiga on siin elu ise, väikeses kõverpeeglis muidugi. Pigem on „Vennad karuputked” film putketõrjest Eestimaa eri kolgastes ja nurgatagustes läbi kerge absurdiprisma pideva muigega suunurgas. Peategelased oleks vist poole pealt taimedele alla vandunud, kui neil poleks varuks õhinapõhisust ja võimet elada, töötada ja mõelda päev korraga. Kui vennad võtaks kogu asja ilma mängilisuseta kui vaid rasket rutiinset tööd, oleks film igav.
Kui režissöör seda mängulisust ja seikluslikku momenti ära tabanud poleks, oleks tegu keskpärase üritusega. Peategelased satuvad loos olukorda, mis on sarnane Aki Kaurismäe filmides ette tulevate absurdsete saatuselöökidega. Režissöör jääb taimelavale hiljaks, aga Harjumaa perifeeria westernfilmilik dimensioon tuuakse siiski välja. Ainult et, pätte ei karistata ja sellest on muidugi kahju. Oskus välja tuua karuputkeloo groteskseid ja tragikoomilisi momente on ilmselt tingitud ka režissööri tutvusest vendadega.
Ei oskagi öelda, kas parem olnuks, kui ta oleks filmi teinud enda jaoks tundmatutest persoonidest, või annab peategelaste tundmine hoopis asjale vunki juurde. Kahtlustan, et vaadata saab nii ja naapidi. Igal juhul on filmi lõpuks arvestatav kogus karuputke hävitatud ja ühe ääremaa paiga tegelaste sisekosmosesse kaetud. Soovitan tutvuda.
Treiler
VENNAD KARUPUTKED TREILER from Zbanski Kino on Vimeo.
.
Toimetaja: Tõnu Pedaru