Arvustus: Auväärne, ent logisev pseudo-sotsrealism
"Ma ei tule tagasi" " (" Я не вернусь")
Režissöör: Ilmar Raag
Stsenaarium: Yaroslava Pulinovich ja Oleg Gaze
Eesti esilinastus 18. september 2014.
osades:
Polina Pushkaruk (Anja), Vika Lobacheva (Kristina), Andrey Astrakhantsev, Olga Belinskaya (õpetaja), Galina Mochalova (vanaema), Yuriy Orlov (uurija), Laina Sergeeva (Verka ), Sergey Yatsenyuk (Dima Morozov)
operaator: Tuomo Hutri, kunstnik: Anastasja Karimulina, montaaž: Tambet Tasuja, helilooja: Panu Aaltio. Produtsent: Natalia Drozd.
Ilmar Raag on Eesti viimase aja kontekstis üks erandlikumaid režissööre. Mees on saanud väga tihti filme teha, mis iseenesest on ääretult positiivne ning erinevalt muudest kohalikest filmitegijatest jälgib ta klassikalisi stsenaariumireegleid tegemaks laiale publikule mõistetavaid linateoseid.
Tal pole arusaamatuid kunstfilme (“Kirjad Inglile”, “Lumekuninganna”), rahvalikke komöödiaid (“Seenelkäik”, “Jan Uuspõld Läheb Tartusse”), krimifilme (“Punane elavhõbe”, “Rotilõks”, “Pangarööv”) või nišilikke festivalifilme (“Püha Tõnu kiusamine”). Raagi teosed kätkevad universaalseid lugusid, millel on potentsiaalselt tugevad sotsiaalne mõõde ning see on juba omaette kiiduväärt nähtus.
See aga ei tähenda, et Raagi filmid mõjuksid eestlastele Kristuse teise tulemisena ja oleksid täiesti kriitikavabad. Kaugel sellest. Tema eelmistes filmides esinenud nõrkused tulevad paraku esiplaanile ka ta uusimas linateoses”Ma ei tule tagasi”.
Nagu ikka, saavad kõik probleemid alguse stsenaariumist (esmakordselt pole Raag seda ise kirjutanud, ent puudused on samasugused , mis “Kertus” ja “Eestlannas Pariisis”). Sotsiaalrealistliku filmi kohta, mis pretendeerib ehedusele, on teos ülekonstrueeritud ja ebausutav. On tunda, kuidas stsenarist Yaroslava Pulinovich Frank Daniel’i ja Blake Snyder’i õpetusi sõnakuulelikult järgides loojutustamise seisukohalt väga kummalisi valikuid teeb.
Esimene probleem on set-up‘iga. Peategelast Anjat näidatakse kui tarka tütarlast, kes lastekodulapsena lõpetab kooli kuldmedaliga ning töötab üsna varsti õppejõuna ülikoolis. Haritud, nutikas ja aadetega tütarlaps, kes millegipärast magab endast vanema kolleegiga ning põgeneb narkootikumide omamises süüdistatuna noorte varjupaika, teeseldes, et on 15-aastane.
Oot-oot-oot. Kallid stsenaristid ja filmitegijad – kõik on liiga keeruline ja ebausutav. Esiteks: miks peab ta töötama ülikoolis kui ta järgmisel hetkel teeskleb teismelist? Kui vana ta tegelikult on? Teiseks: miks peab ta olema suhtes oma õpetajaga, kes on kirjutatud ja lavastatud ühedimensioonilise kaabakana? Ebausutav. Kui me aktsepteeriksime seda suhet, peaksime olema peategelasest väga halval arvamusel. Kes Anja tegelikult on, mida ta elus tahab? Protagonist, kellele me peame terve filmi kaasa elama? Ei mõista.
Hea küll! Ma saan aru, et filmitegijatel on soov on näidata, kuidas pealtnäha ihaldatu saavutanud lastekodulaps, mõistab äkki selle mittevajalikkust ja loobub kõigest. Tema vanus ja haritus ei mängi ülejäänud filmis mingit rolli. Samahästi oleks ta võinud ülikooli kõrvalt suvalisel töökohal käia, kus ta oma kolleegiga suhtes on. Milleks siis tulla välja nii ebausutava ja keerulise konstruktsiooniga? Keep it simple.
Edasitoimuva dekonstrueerimine rikuks filmivaatamise ette ära. Seetõttu piirdun üldisemate tähelepanekutega. Keskne suhe Anja ja Kristina vahel, kes üritavad koos Kristina vanaemale Kasahstani külla minna, jääb staatiliseks ning kordavaks. Kas sa hoolid minust? -ei, jah vastused. Kas sa armastad mind?-sama. Suhe tundub otsekui telegrafeeritud, olulised momendid (eriti tülid) on ülerõhutatud ning teekond ühtaegu etteaimatav ning laialivalguv.
Kuigi paar hetke on toredad ja elulised (nagu näiteks esimene suurem stseen nende vahel varjupaigas), ei juhtu tüdrukutega tee peal midagi eriliselt huvitavat ning me ei saa Anja ja Kristina kohta kuigi palju uut teada. Empaatia asemel tekib pigem soov, et nad kiiremini oma kuradi Kasahstani kohale jõuaksid. Road movie’s peaks teekond ju sihtpunktist olulisem olema. Kui tegelaskujud ise on haaravad, võib lugu isegi etteaimatav olla.
Sama probleem on ennegi Raagi loomingut vaevanud. “Kertus” on Malmsteni kehastatud Villu heasüdamlik naistemurdjast joodik, kes jääb ka filmi lõpus heasüdamlikuks naistemurdjast joodikuks, kes otsustab püsisuhte ja tsipa väiksema joomise kasuks. Kõigest välised, mitte sisemised muutused.
Täpselt sama probleem on “Eestlanna Pariisis” peategelastega, kes samamoodi tunduvad ajalises vaakumis eksisteerivat. Nad ei arene, vaid lihtsalt reageerivad toimuvale. Ka “Klassis” (mis mulle väga meeldis ja hinge läks) toimub järsk ja ebausutav muutumine. Poiste relvahaaramisele pole kuigi head põhjendust. Tegelased käituvad stsenaariumi kohaselt, mitte karakteriloogikat järgides.
Kui “Ma ei tule tagasi” esimene pool on täitsa korralik, siis viimane kolmandik tekitab suuri küsitavusi. Film rikub seal stsenaariumiguru Robert McKee’s tähtsamat seadust: THOU SHALT NOT USE FALSE MYSTERY OR CHEAP SURPRISE! Lihtsalt öeldes: film valetab, et luua võltspinget, kui tegelased on filmi madalaimas punktis (Blake Snyder nimetab seda Dark Night Of The Soul sektsiooniks).
Võltsdraama tekitamine on odav viis vaataja kaasakiskumiseks ning kiskus vähemalt mind totaalselt filmist välja (antud steeni oleks saanud usutavamalt lahendada vaid ühe autoraadiost kostva lause muutmisel). Sellele järgnev pöördeline moment on aga nii läbikonstrueerimata, et mul oli filmi pooliku montaažirea vaatamise tunne. Liiga lohakas, et toimida kui deus ex machina ning piisava eelmängu ja pingeta korraliku draama jaoks. Põhimõtteline erinevus ootamatu ja juhusliku sündmuse vahel.
Action- või fantaasiafilmis võib nii olla, et peategelased on head ning kuri on lihtsalt kuri. Näiteks “The Fifth Element” on selle ideaalne näide: suur kurjus tahab maailma hävitada ning väljavalitu peab selle filmikangelase abil peatama.
Ka sotsiaalrealistlik film võib nii teha (Dardenne’id on seda teinud), kui tegelaskujud on piisavalt nüansirikkad ja komplekssed. Siin aga kujutatakse nii pea- kui kõrvaltegelasi üllatavalt suurte pintslitõmmetega. Anja vanem kolleeg, abielumees, kellega ta armusuhtes on, on algusest lõpuni egoistlik empaatiavõimetu jobu. Arusaamatu, miks Anja-sugune tüdruk peaks temaga filmi lõpuni telefoni teel ühendust pidama.
The devil is in the detail ja just mittetoimivad pisidetailid on need, mis filmi rikuvad. Episoodilised tegelaskujud, kellega peategelased filmis kohtuvad, tunduvad stsenaariumi funktsioone teenivate stereotüüpidena (inspektor, marjamüüja, prostituut jt). Samamoodi nagu Jüri Vlassovi mängitud joodik “Kertus”, selle asemel, et leida ehe kohalik joodik.
Kõik jääb filmi algusest lõpuni mustvalgeks,varjundeid pole. See laieneb ka loodud maailma peale. Ma ei mõista, miks kriitika “Surnuaiavahi tütre” kohta pole laienenud “Kertu” ja nüüd ka “Ma ei tule tagasi” filmile. Kritiseeriti Katrin Lauri naiivset ja ebausutavat nägemust joodikute perest. Raagi viimase filmis tundub kahjuks samuti väga palju fabritseeritut ja ebausutavat. Realism kinolinal on keeruline ning nõuab täppisteadust. Minu õppejõud Jüri Sillart ütles ilusti: hästi realiseeritud filmimaailma puhul tunned sa ekraaniloleva koha lõhna. Mida elulisem film, seda suuremat rolli see mängib.
Kuigi võttepaigad on kohati üsna mõjuvad, jääb midagi puudu. Detaile, mis paneksid sellesse maailma uskuma, jääb vajaka. Režissööri töö peaks olema maailma loomine ning loo jaoks vajalike tasandite lisamine kujundite ning visuaalsete vastete kaudu.
Raag näitab siin end kui väga stsenaariumikeskset lavastajat, kes keskendub liialt kirjapandule. Narratiiv pole piisavalt filmikeelde üle kantud ning kõik tundub ühene – pilt ei jutusta toimuvat, vaid üksnes illustreerib seda. “Ma ei tule tagasi” on oma teostuselt kohati nii stamplik, et vähegi filme näinud inimene suudab ette aimata praktiliselt iga filmi pakutavat kaadrit ning montaažihetke.
Kuigi keskmisele kinokülastajale võib kõik korras tunduda, jääb filmil puudub sisemisest tunnetusest, pingestatusest, täpsusest ja käekirjast – maagiast, mis eraldab korralikke tõeliselt headest filmidest. Väga vähesed Eesti lavastajad on saanud võimaluse nii tihedalt filme teha, ent kui Veiko Õunpuu liikumine on maneerlikust “Tühirannast” julge ja kompromissitu “Püha Tõnu Kiusamise” poole (Eesti viimaste kümnendite parimaid mängufilme) vägagi tuntav, siis Raag näib ikka veel “Klassi” lavastavat. Filmide kvaliteet näib tulenevat rohkem materjali, näitlejate ja operaatori valikust ning režii tundub paigal tammuvat.
Filmis “Ma ei tule tagasi” on palju kiiduväärset. Kesksed rollisooritused on veenvad ja hingestatud, lugu ja teemad ilusad ning operaator Tuomo Hutri tabab kaunilt tegelaste teekonda mööda Venemaad. Ilmar Raag jagab struktuuri, oskab näitlejad veenvalt mängima panna ning on aateline režissöör, keda huvitavad inimlikud lood.
Seda enam on frustreeriv näha raisatud potentsiaali. Film ei ole kunagi parem kui tema stsenaarium, ent tõeliselt hea režii suudab imesid teha. “Ma ei tule tagasi” on aga dramaturgiliselt pingutatud, nõrgalt läbitunnetatud ja vähemalt 15 minutit liiga pikk.
Ma loodan sügavalt , et järgmiste projektidega võtab Raag suuremaid riske ning jätkab režissöörina kasvamist. Neile, kes ühe silma kinni pigistavad ja puudustest mööda vaatavad, võib “Ma ei tule tagasi” emotsionaalselt rahuldust pakkuda. Mitte vähem kui näiteks “Kaks Päeva, Üks Öö.
Filmikriitik ja kineasti Mart Rauna artikkel tema blogist MA ARMASTAN FILME
Toimetaja: Tõnu Pedaru
Allikas: Blogi Ma Armastan Filme