Arvustus: Road Raag, tee peal
"Ma ei tule tagasi" (Я не вернусь).
Stsenarist: Jaroslava Pulinovitš
Režissöör: Ilmar Raag
Osades: Polina Puškaruk, Viktoria Lobatševa jpt.
Esilinastus on üks õige hea asi, kui õnnestub osa saada. Nagu neljapäeva õhtul Ilmar Raagi uue filmiga näiteks siinkirjutajal näkkaski. Sest tegijad räägivad, viskavad nalja, loovad mõnusa meeleolu, tekitavad mingi positiivse tsooni, mille sees on järgnevad poolteist või enamgi tundi linateose seltsis kui kukepea vastu pidada. Tegelikult võiks ka tavaseanssidel tegijad rohkem kohal käia, tõmbavad vaatajad kindlasti kiiremini õigele lainele ;)
Ütlen kohe ära, et õnneks oli film ise ka ikka päris hea.
Kui Zeppelini puhul on veel tänagi raske reastada nelja esimest albumit mingi headuse järgi, siis Ilmar Raagi nelja mängufilmi puhul on “Kertu” ja “Ma ei tule tagasi” ikka tuusamad tükid kui varasemad. Jättes mingeid ehk puhtisiklikke maitseeelistusi, pisiasju, veidi kõrvale, siis eelkõige veenvuse-usutavuse, isikliku ( ja selle pinnalt arvatavalt laiemagi) kõnetavuse ja – muidugi - terviklikkuse poolest. Sest eks ikka on eesti filmides ju lahedaid stseene ja ägedaid lahendusi, kuid vedada asja algusest lõpuni välja – see on värk.
Tundub, et Ilmar tuli ka suht ühes tükis kui mitte võitjana välja sellest “internatsionaalsest” ettevõtmisest, mis – ühelt poolt on paratamatus rahastamise või üldse professionaalse ressursi tagamise mõttes, aga teisalt, teadagi, võib tähendada mingeid kahtlasi kompromisse sisuga. Vene, valgevene, soome, eesti, kasahhi – oli veel keegi? – ühisprodukt.
Tegelikult – kuigi stsenaarium, keskkond ja näitlejad olid venelastelt, siis tõesti – mulje ei ole 100% “venefilmilik”. Veel enam ebalevalt sama tunne tekkis ka Peeter Simmi “Üksiku saarega,” aga see linastus meil muidugi veel eestikeelsena.
“Ma ei tule tagasi” on ses suhtes ehtsam, muidugi, ikka päris õige/autentne on see vene kujutatud õhustik. Kui ikka oled käinud ja näinud – nii nõukaaegu kui ka hiljem.
Lihtsalt filmi muusika on teistsugune ( soome autor), ja mitmed mingid asjad veel. Mis justkui ei haakunud orgaaniliselt, ootuspäraselt, aga - ei mõjunud samas ka mingi võõrkehana.
Sääraseid vastuolusid võimaldavad ilmingud on poeetilises võtmes teostatud filmi puhul õigustatud. Muidugi – licentia poetica laias tähenduses annab jumalast vabad käed kunstnikule, aga see eeldab siiski mingit selget visooni, mingeid piirjooni või raame, mis lubavad teistelgi asjale pihta saada.
Antud juhul tundub, et lavastajal ja filmitiimil oli baasiks tugev stsenaarium ( saan aru, et esimest korda mitte Iĺmari enda oma), platvorm, kindel jalgealune – ja see on üks asi, millega seletada paljusid õnnestumisi. ( Nagu ka vastupidi – nõrk käsikiri eesti filmi puhul on ju üks põhiargumente ( raha järel) ebaõnnestumiste põhjenduseks)
Sisust – plot on iseenesest suht simpel - valesüüdistuse tõttu politsei eest põgenev endine lastekodu kasvandik, noor õppejõud Anja ning varjupaigast kaaslaseks hakanud orb Kristina otsustavad valikuvõimaluste vähesuste tõttu põrutada kaugele Kasahstani, et viimase vanaema üles otsida – algab pöidlaküüdiga road movie läbi Venemaa.
Lugu on pealtpoolt lihtne, aga seestpoolt keerukam kui siiruviiruline sibul. Lõikab ja võib ajada nutmagi!
Sõprusest, armastusest, elu ettearvamatusest, unistustest...üksindusest ja lähedusevajadusest...Ausalt öeldes, vaadake ise, see film on ikka palju-palju realistlikum kui kõik need jutud poeetilisusest mõista annavad.
“Road rage” ( ingl. k.) on autoliikluses esinev agressiivne käitumine. Esineb meil ja mujalgi. Aga päris jõuliselt küll ikka Venemaal. “Road Raag” näitab, et agressiivsust, hoolimatust on kõikjal, ühiskonnas, elus meie ümber kõikjal. Osalt muidugi, aga näitame näpuga, süsteemide, riigi süül jne.
Aga on ka muud. See muu on tihti raskesti märgatav ja seda on raske välja näidatagi. Aga see on vist palju suurema mõjujõuga, tegelikult.
Me ei saa rääkida happy end'ist, aga nö lahtised lõpud on peaaegu, et õnnelikud.
Muidugi annab ka selle linateose puhul nõuda "kaebuste ja ettepanekute raamatut" ja etteheidete sahtlisse annab visata neid küsimusi ja küsitavusi. Nii triviaalsemaid kui ehk olulisemaidki, aga värske esmamulje põhjal tundub, et suured ja tähtsamad asjad liikusid nii nagu vaja ja tõid nö kauba kohale. Koju kätte.