Arvustus: vestern põhjamaade cool'i võtmes
Uus film kinolevis
"Päästmine" (The Salvation)
Lavastaja: Kristian Levring
Osatäitjad: Mads Mikkelsen, Mikael Persbrandt, Eva Green, Jeffrey Dean Morgan
8/10
Kinos alates 28. novembrist
"The Salvationi" ("Päästmine") lavastaja Kristian Levring on üks Euroopa ja ka maailma kino muutnud manifesti Dogma 95 autoreist koos Lars von Trieri, Thomas Vinterbergi ja Søren Kragh Jacobseniga. Seetõttu võib ehk imestada "Päästmise" dogmaatilise žanri üle: stiilipuhas vestern. Kas režissöör realiseeris lapsepõlveunistuse? Nii see ongi, selgub Sirbis ilmunud intervjuust, mis ilmus ka siinsamas ERR kultuuriportaalis.
Levring on teinud kõhedaid, ebamugavaid draamasid ja thriller'eid, või õigemini ei ole neid mõtet žanriliselt eristada, kus üks läheb üle teiseks või imbub sisse midagi kolmandat, ta ei ole traditsioonilisi žanreid eriti järginud - aga, olgem ausad, seni ka mitte midagi epohhiloovat, manifesteerivat loonud. Õigupoolest ilmneb see tema tung kõhedust tekitada, inimkäitumise hämaraid nurgataguseid valgustada ja karakterile naha alla pugeda "Päästmises" isegi ehedamalt kui mõnes tema varasemas, eksperimentaalsemas töös, või õigem oleks öelda, varasemad tugevused leiavad kena pinnase kõnealuses žanrifilmis.
Palju ei lobiseta. Töö peavad ära tegema näitlejate ilmed, olek. Ja kui Jonathan Pryce'i mängitav nurjatu linnapea on pigem animafilmi karakter oma priske värviga esitatud väikluses ja läbinähtavuses ning Jeffrey Dean Morgani paha on nii paha kui pahaks minna saab, meenutades rohkem koomiksitegelast, ja naistegelased on tõesti kõigest satelliidid, isegi mitte saatuslikud, nagu vesternides femme'id sageli, siis vendade Joni ja Peteri kehastajad Mads Mikkelsen ja Mikael Persbrandt hoiavad kindlalt ohje käes ja filmi koos.
Ent nende tegelaskujud ei ole tüüpilised kivinäoga kauboid (vähemalt mitte filmi algul, mistõttu võib julgelt rääkida karakterite arengust). Aga nad on pandud piirsituatsiooni, nagu Levring armastab. Lavastaja psühholoogilised tugevused teevad pesuehtsast vesternist thriller'i. Taanlastest vennaksed, kes on küll endised sõdurid kodusõjast kodumaal, Ameerikas aga rahumeelsed ulukikütid, aetakse järjest enam ebaõigluse ja julmuse ummikusse, misjärel ei jää neil enam muud üle kui reageerida. Nende sõnadest kõnekamad on nende miimika, eriti peaosalise Mikkelseni puhul. Armastavast, tagasihoidlikust pereisast saab tagakiusatu, siis aga kangelane vastu tahtmist, lõpp aga üllatab "happy end'i" künismi poolest, ning üleminekud ei ole sugugi ühesed.
Tuline ja suhteliselt pikk finaal ei ole ehk klassikaliste vesternide püstolikangelaste kontekstis üllatav, aga ei saa öelda, et seda oleks kujutatud tuimalt, ühekülgselt või autopiloodil. Pigem ikka rõõmu ja kirega ning täie verega.
"Päästmist" on kritiseeritud õhukeste tegelaskujude, lavastaja nägemuse puudumise ja žanriklišeede järgimise tõttu. Ei saa nõustuda. Ameeriklased ise on oma originaalse žanri üle ammu nalja heitma hakanud: viimastest aastatest meenuvad "A Million Ways to Die in the West", "The Lone Ranger", "Cowboys and Aliens", või siis teinud lihtsalt naeruväärseid filme ("Jonah Hex") ning üks eredaimaid näiteid on hoopis animafilm "Rango", aga mitte eriti ohtralt tõsiseltvõetavaid vesterne, kui just selleks mitte arvata "True Grit'i". Ajal, mil ka eurooplased spagetti- vm. tõlgendustega konkurentsi ei paku, näib vesternižanr end olevat ammendanud. Meile pakutakse küll vesternbutafooriat (püstolid, kaljused maastikud, liiga nukulikud linnakesed, kivised mehed ja kaharate kleitidega lehtsabad), aga mitte sisu. Pakutakse selle asemel nalja või pateetikat. "Salvationis" pole kumbagi.
Taanlase tehtud vestern on oma cool'is, doom'is ja gloom'is üks märkimisväärsemaid oma laadis viimasest ajast ning tänu Levringi heale lavastajatööle ja eelkõige Mads Mikkelseni mängule haarav ja põnev ka neile, kes vesternidest midagi ei arva.