Tõnu Karjatse filmikomm. Mitteagressiivse ulmekino vajalikkusest

"Saabumine" ("Arrival") (Foto: Kaader filmist)
Tõnu Karjatse
1.12.2016 14:13
Allikas: Klassikaraadio
Rubriik: Film

Üks asi, mis on alati jäänud painama pärast Steven Spielbergi edukat ulmefilmi "Kolmanda astme lähikontaktid" (Close Encounters of The Third Kind. 1977), on olnud see, mis saab edasi pärast seda, kui filmi peategelane astub tulnukate laeva. Kanada režissöör Denis Villeneuve oma uues, äsja kinodesse jõudnud filmis "Saabumine" (Arrival, 2016) sellest räägibki.

Villeneuve'i "Saabumine" tegeleb sama probleemiga, millega on ulmekirjanikud ja filmid maadelnud žanri algusaegadest peale (kui selleks lugeda Herbert George Wellsi "Maailmade sõda" (The War of the Worlds. 1898)), ehk siis sellega, milline võib olla inimkonna esimene kokkupuude teistsuguse tsivilisatsiooniga. Teiste tsivilisatsioonide ja maailmavastuvõtmisviiside teema on seotud maadeavastuste ning õhtumaise judeokristliku kultuuriruumi ekspansiivse laienemisega. Selle temaatika käsitlemise juures on olnud omakorda lahutamatu kirjanike, filmitegijate püüd sellest ekspansioonist distantseeruda, vaadata seda protsessi ja ennast kõrvalt.

Kandvaks teljeks on tsivilisatsioonide kohtumisel jäänud siiski antagonism - vastandus, konflikt ja kokkupõrge, mille pinnalt on jällegi hea esile tõsta iseennast – valge mehe jõudu ja võimekust. Läänemaise kultuuri vallutuslikud ambitsioonid on ulmefilmides varjatud kujul, rünnaku asemel tegeletakse Maa elanike kaitsega, lähtudes Wellsi kontseptsioonist, kus kurjad marslased Maad hävitavad. Wellsi "Maailmade sõda" polnud aga muud kui parabool Vana Maailma kohta, mis eksootilisi ja kaugeid riike, maid ning rahvaid koloniseeris. Spielbergi "Kolmanda astme lähikontaktid" oli juba katse sellest, Hollywoodis üleekspluateeritud ideoloogiast edasi astuda, ta kajastas inimkonna ootust ja lootust parema tuleviku järele ning film lõpes "uau, nad tulidki!" efektiga.

Pärast Spielbergi on aga sõjakus ulmefilmidesse kahjuks naasnud. Villeneuve'i "Saabumine" läheneb probleemile aga üldse mitte agressiivselt – film räägib keeleteadlasest, üksikust naisest Louise Banksist (Amy Adams), keda sõjavägi värbab tõlkima Maale jõudnud tulnukaid. Kummalisi pikliku pähklikoore moodi aluseid on üle maailma tosinas paigas, Louise koos füüsiku Ianiga (Jeremy Renner) püüab lahti kodifitseerida Ühendriikides maabunud laeva asukate sõnumeid. Peaaegu võimatut ülesannet hakkab aga segama kärsitute maalaste sõjakus. Sellele vaatamata õnnestub Louise'il dekodifitseerida kalmaare meenutavate tulnukate keel ja märgisüsteem, kusjuures muutub ka ta enda mõtlemine ja maailmatunnetus.

USA ulmekirjaniku ja arvutiteadlase Ted Chiangi auhinnatud novellil põhinev "Saabumine" tõstab konfliktide lahendamise ja ennetamise võtmelisse positsiooni keele ning suhtlemise. Keel võib olla nii relvaks kui tööriistaks, see, kuidas seda kasutatakse, sõltub kavatsustest. Filmi peamine konflikt on inimese, Maa elaniku enda sees – headuse kõrval on ka kurjust, mis võib igasuguse lootuse ja kõik saavutatu hetkega kustutada, kuid Villeneuve ja Chiang siiski usuvad inimesse.

Villeneuve'i "Saabumine" on märgiliselt pöördelise tähendusega – filmi kangelane on naine, kes päästab maailma keeleteaduse ehk siis humanitaarteaduste abil, mitte aga üleloomulike võimetega või kõikumatu füüsisega mees, kelle relvaks on sõjatehnika; samuti päästab maailma mitte ühine sõjategevus, vaid sellest loobumine. Muutunud on ka tulnukate kujutamine. Nad pole enam lendaval taldrikul üle Maa katastroofi külvavad koletised, vaid eluvormid meile arusaamatu kehalisuse ja keelega.

Enamgi veel, Villeneuve astub kõrvale seniste Hollywoodi ulmefilmide kontseptsioonist ja ehitab filmi pinge üles teadlaste ponnistustele leida tulnukatega ühist keelt. Pealegi näeb juba algmaterjal, Chiangi novell ette veelgi eksperimentaalsema sammu – rikkuda loo lineaarsust. Keel, mida Louise ja Ian deshifreerida püüavad, põhinebki ajakäsitlusel, kus kõik toimub korraga, see on hieroglüüfilise lähenemisviisi edasiarendus, lingvistiline kosmoloogia, mida on üpris raske reavaatajale maha müüa. Villeneuve suudab aga sõnumi kohale viia ja sealjuures isegi liigutada vaatajat. "Saabumine" on emotsionaalne ja ka intellektuaalne põnevik, millel ka rikkalik ühendav poliitiline potentsiaal. Seda filmi on just praegu ülimalt vaja – superkangelaste tüdimusest on juba aastaid räägitud, peataolek maailmapoliitikas on hullem kui varem ja julgeolek on muutunud teemaks number üks.

"Saabumine" osutab sümboolselt ka jõuvahekordadele – ta toob välja need riigid, kellest maailmarahu oleneb. Võtmepositsioonil pole mitte niivõrd Venemaa ega Ameerika Ühgendriigid, vaid Hiina ja sel on märgiline tähendus, sest ka "Saabumise" tulnukate märgisüsteemis keskel kohal olev ring yin-yang'i kontseptsioonis viitab vastandlike jõudude rahuliku kooseksisteerimise võimalikkusele. Seda rahu on meile aga väga vaja.

Toimetas
Valner Valme

Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}

Teade toimetusele edastatud

Sellelt Ip-aadressilt on ligipääs piiratud

Samal teemal

Kommentaare veel ei ole. Ole esimene!

Vasta kommentaarile

+{{childComment.ReplyToName}}:
Vasta kommentaarile
Vasta

Laadi juurde ({{take2}})
Kommenteerimine on lubatud registreeritud kasutajatele!Olete sisseloginud kui {{userAlias}}
Nime väli peab olema täidetud
Mitte rohkem kui 50 tähemärki
Kommentaari väli ei saa olla tühi
Mitte rohkem kui 1024 tähemärki
{{error}}
Autendi ja kommenteeri ID-kaardiga.
Lisa uus kommentaar