Arvustus. Jõhker ja halastamatu Macbeth
Uus film kinolevis
"Macbeth"
Režissöör: Justin Kurzel
Osades: Michael Fassbender, Marion Cotillard, Paddy Considine, Jack Reynor, Sean Harris
Esilinastus 25. detsembril
8/10
"All hail Macbeth that shalt be king hereafter" on lause, mis jääb pähe kummitama veel mitmeks päevaks - selline painajalikkus ongi värske Shakespeare'i adaptsiooni kõige tugevam külg. Režissöör Justin Kurzelist ei ole varasemalt eriti midagi kuulda olnud ning tema senised filmid ei ole eriti välja paistnud, kuid tegu tundub olevat sarnase visionäärliku režissööriga nagu on Zack Snyder (300, Watchmen) - pisut hullumeelne tegelane, kes võtab liiga suured tükid, mida hammustada, ent saab üllatavalt kombel nendega ülima väljapeetusega hakkama. Tema järgmiseks teoseks on samade peaosalistega (Fassbender ja Cotillard) ka adaptsioon videomängude saagast Assasin's Creed, mis tõotab olla vähemalt sama suurejooneline ajalooline möll.
Jõhkrusega see film tagasi ei hoia. Seansijärgselt mõtlesin, et ega vist naljalt ühtki positiivset hetke selles filmis olnudki - peatamatust võimuihast pimestatud Macbethis ei olnud midagi inimlikku. Ja ega pidanudki olema - Michael Fassbender kujutas suurepäraselt äärmuslikku kahepalgelisust ning kivist südamega mõrvarlikku olemust. Ja Marion Cotillard on alati nagu ingel keset põrgulisi, kes suudab olla kogu enda viha ja halastamatuse juures nii võluv ja habras, et sul hakkab kõigele vaatamata temast kahju. Ma ei suutnud ehk küll filmi esimesel pooltunnil tegelastesse sisse elada ning filmi tempo, luulevormis kõne ning eeposlik pildikeel oli ehmatav, kuid kui sellega harjuda, siis ei saa sellest enam välja (miskipärast küll pressiseansil mitmed inimesed saalis magasid).
Kui Fassbenderi selleaastane roll IT-geeniuse Steve Jobsina paistis olevat tema üks karjääri kõrghetki, siis värske osatäitmine Macbethina on veelgi võimsam. Kuningatroonile jõudnuna paljastub Macbethi hirm ja dementsus, mille käes vaeveldes Fassbender vaikselt hääbub. Ja see on nii enneolematult mõjus - midagi säärast, mida kohtab filmilinal harva. Mõjub pigem isegi teatrile omaselt, kus emotsioonid on ülekeeratult ausad. Näitleja nutab ja higistabki sinu ees ning kuigi seda on ebamugav vaadata, siis see valu süvendab elamust. Ja tema surm ei nõua isegi kaasatundmist, sest pigem tunned rõõmu tema vabanemise üle.
Võrdlus Snyderiga tuleneb aga pildikeelest, mis ongi ehk enim hämmastav külg "Macbethi" juures. Kui peaksin tooma välja 2015. kõige eepilisema filmimomendi, siis on selleks kindlasti Macbethi ja Macduffi vaheline heitlus filmi lõpuosas. Põlev mets koos õhus keriva pingega pani ennastki kinotoolis higistama. Ja see kõik nägi välja pisut koomikslik selle sõna kõige paremas mõttes (halvas mõttes koomikslikud on kõik Marveli filmid, kus koomiks on kui igav kultuurilooline kližee). Tegelased ei ole enam primaarsed, vaid nad sulanduvad kogu kontekstiga üheks ja sa vaatad seda kui kunstiteost. Nii palju viha ja jõhkrust, et sa unustad selle, justkui joobud sellest painest.
Klassikaliste kirjandusteoste filmiadaptsioonid ehmatavad mind tihti veidi eemale - nendele lähenetakse kui pühatekstile, mida ei julgeta kuidagi vabameelselt lahendada (vaadakem kasvõi Kerouaci "On the Roadi", mille filmiadaptsioon kujunes lihtsalt igavaks road-movieks). "Macbeth" puhul võib näha aga julget lähenemist, mis eirab ajalooliste draamade puhul põhiliseks probleemiks kujunevat hollywoodilikku paatost ning virutab jõhkrusega nagu nuiaga pähe.
Naljakas on küll see ajaperiood, mil film kinodesse jõudis - täpselt pühade ajal sellist filmi vaadata võib olla pisut šokk. Parem oodake veidi, praegu võib veel rahuliku südamega "Lepatriinude jõulusid" ja "Üksida kodus" vaadata. Uut aastat on meeldiv sellise jõhkrusega alustada, sest siis saab ainult ilusamaks minna. Aasta üks emotsionaalsemalt laetud filme kindlasti!
PS! Shakespeare'i adaptsioonidest rääkides peab meelde tuletama 1971. aasta Grigori Kozintsevi "Kuningas Leari" filmi, kus peaosas mängib Jüri Järvet - Guardian valis selle mõned kuud tagasi kümne parima Shakespeare'i filmi sekka.