Tõnu Karjatse filmikomm. Otsige üles vanad vesternid
Vesterni kui filmižanri tagasitulekust on kriitikud ja filmiajakirjanikud rääkinud juba mõnda aega, teatud piirjoont pärast varjusurma märkis Jim Jarmuschi "Dead Man" (1995), mis oli visuaalselt stiliseeritud antivestern ehk Metsikus Läänes toimuv lugu, milles täielikult puudusid klassikalisele püstolikangelase draamale omased tunnusjooned.
Nullindate algus tõi sellised moderniseeritud vesternid nagu "No Country For Old Men" (Joel ja Ethan Coen, 2007) ja "Brokeback Mountain" (Ang Lee, 2005), 2010ndad aga senisest verisemaid uus-vesterne nagu "Bone Tomahawk" (S. Craig Zahler, 2015), "Hateful Eight" (Quentin Tarantino, 2015) või "Mees, kes jäi ellu" ehk "The Revenant" (Alejandro G. Inarritu, 2015).
Tänavu linale jõudnud Antoine Fuqua "Seitse vaprat" (Magnificent Seven, 2015) on John Sturgese samanimelise klassiku uuslavastus ehk re-make. Midagi uut siin õigupoolest pole. Kui arvestada seda, et kui juba Sturgese 1960. aasta film oli Akira Kurosawa "Seitsme samurai" (1954) mugandus vesterni žanri ja võitmatutest relvakangelastest ansamblit on kasutatud mitmes võtmes alates "Oceansi" sulimäruli frantsiisist kuni Marveli koomiksite ekraniseeringuteni nagu "Suicide Squad" (David Ayer, 2016), tuleb tõdeda, et seitsme kangelase temaatika on end ilmselt ammendanud.
Võib täielikult nõustuda Variety kriitiku Owen Gleibermaniga, kes märgib, et Fuqua püüab ühendada John Fordi Sergio Leonega, kuid ei suuda jõuda pealispinnast kaugemale. Särtsakate indie-märulitega alustanud Fuqua on näide sellest, kuidas Hollywood ande ära trööpab, nii et režissöör ise sellest arugi ei saa. Fuqua "Seitsme vapra" puhul on märgata spaghetti-vesternitest tuttavaid visuaalseid stiilivõtteid ja kuldaja vesternitele omast kangelaseetikat karakterites. Samas ratsutab Fuqua väsitavaks muutunud klišeedel, andmata neile juurde mingitki lisaväärtust. Tundub, nagu oleks Fuqua vanu filme vaadanud neist midagi õppimata. Kui asi on produtsendis, kes režissöörile suurema kassa huvides pähe istunud, siis vääriks võibolla just see produtsent kevadel Kuldse Vaarika preemiat, millega märgitakse aasta halvimat Hollywoodi toodangut.
Fuqua versioonis puudub täielikult üks vesternidele eluliselt oluline mõõde – suhe loodusega, ehk õhustik, mis vormib Metsiku Lääne kui tegevuslava end selles teostavatele kangelastele. Fuqua "Seitse vaprat" puudutab õrnalt kõike, mis teeks vesternist vesterni, kuid lõpptulemuseks on hea tudengitöö etteantud teemal, kusjuures lahingustseenide lavastamisel on juhendaja tublisti kaasa aidanud. Lahingustseenid muutuvadki Fuqua variandi puhul filmi kandvaimaks osaks, finaaliks, mis peaks lahendama tekkinud pinged, kuid need ei pääse kahjuks ligilähedalegi kuuliballeti vesternides juba 1970ndate algul kanoniseerinud Sam Peckinpah' filmidele.
Vaatamata headele näitlejatele (Denzel Washington, Ethan Hawke, Vincent D'Onofrio) on tegelaskujude väljaarendamine Fuqua filmis kesine. Pelgalt poosiks jääb kurikaelade juhi Bartholomew Bogue'i karakter (Peter Sarsgaard), kelle kujundamisel on silmnähtavalt võetud eeskuju Leonardo Di Caprio kehastatud Kurjast filmis "Vabastatud Django" ("Django Unchained", Quentin Tarantino, 2012). Kui Sturgese 1960. aasta filmis, mis on olnud Fuquale otseseks malliks, oli üks sarmikamaid võtmetegelasi palgasõdurite gängi juhtiv Chisolm Yul Brunneri kehastuses, siis nüüd jääb Denzel Washington musta rüütli rollis hätta. Võib püüda mõista filmitegijate püüet luua seitsmest vaprast rahvuslikult võimalikult mitmekesine seltskond eesotsas mustanahalise näitlejaga, kuid soovist või visioonist alati ei piisa, vaja on ka lavastajaannet, mis näitleja potentsiaali ja stsenaariumi kokku viiks ning muidugi seda võimaldavat stsenaariumi.
Praegu on stsenaristide sümpaatia kuulunud iiri päritolu Josh Faraday karakterile, Chris Pratt mängib ta välja kui teravmeelse, James Bondi tüüpi hurmuri, kes ei ütle ära sõõmust viskist ega kauni naise seltsist, kuid on üliosav relvakäsitseja. Vincent D'Onofrio mängib meeldejäävaks Jack Horne'i karuse ja kaaluka peanahaküti tegelaskuju. Tagantjärgi meenub ka Byung Hun-lee kehastatud kangelase noavõitluse kung fu, kuid ka see kipub üsna ruttu ununema. Antoine Fuqua "Seitse vaprat" ei pretendeerigi ilmselt muule, kui ajaveetmisele mõne õlle ja sõprade seltsis, kus film taustaks jookseb. Väikeriigi kinovaatajale ning vist mitte ainult väikeriigi kinovaatajale, paistab see aga eelkõige aja- ja ressursiraiskamisena. Otsige parem üles vanad vesternid ja vaadake neid uuesti!
Toimetaja: Valner Valme
Allikas: Klassikaraadio "Delta"